07.10 Pisarad ja pikk päev

Hommik algas toa koristusega, mis võttis aega umbes üks tund. Läksime alla ning sõime koos perega hommikust, meeleolu oli kurb. Üritasime Mariliisiga ennast vaos hoida, kuid see ei õnnestunud väga hästi. Jõudsime natuke muljetada ning oligi aeg lahkumiseks. Enne äraminekut kinkisime perele veel endast ja pere koeraga tehtud pildi, selle tulemusena "kammis" muidugi kõigil ära. Kogusime ennast, kallistasime vanematega ning hakkasime Barbara ja Daniloga Maribori poole sõitma, jällegi pisarad silmas. Olime mõlemad Mariliisiga väga üllatunud et see lahkumine nii raske oli, varem ei ole meil kummalgi nii raske kuskilt lahkuda olnud....

Rongijaamas pandi meid rongile ja hakkaski sõit pealina poole.. Ljubljamas sõime kõhud veel täis ja sõitsime lennujaama. Kotte kaalule pannes selgus et minu kott kaalus 19kg ja Mariliisil 23.05kg. Mariliis andis kingituseks antud moosi minu kotti ja kotid olidki kaalus. Kaalusime igaks juhuks käsipagasid ka ära: minu oma oli 8kg ja Mariliisil 11kg. Muidugi mina jätsin ühe kastitäie asju ka Planicale, siis on põhkjust tagasi minna :)

Edasi siis on lend Helsingisse. Lennukile istudes asus lennuk liikuma mööda rada nagu ikka, jäi siis joonele seisma aga kiirendama ei hakanud, ootas natuke ja siis sõitis parklasse, tuli teade et lennuki väljumine hilineb. Meile see aga väga ei sobinud sest meil oli niigi kahe lennu vahe 45 minutit ja Helsingi lennujaam on jõhkralt suur. Väljusime siis 30 minutit hiljem. Teatasime lennukis, et me peame kohe ümber istuma Helsingis ning meile öeldi et enne saabumist saame lennuki ette otsa minna ja siis kohe lennukist maha minna, meile toodi ka salvrätikul kirjake, kuhu väravasse saabume ja kuhu minema peame. Helsingis siis jooksime meeleheitliku kiirusega oma väravasse ning bussiga sõidutati meid järjekordselt väiksele lennukile. Lend Tallinna, saabumine 00.20. Mulle tuli õde vastu ja Mariliisile elukaaslane.

Ning sellega meie praktika lõppeski!

06.10 Eelviimane päev

Hommikul läksime alla kella 8. Tegime 7. inimesele hommikusöögid, seejärl sõime ka ise kiirelt. Mõtlesime, et viimane täispikk päev siin ja tuleb karm. Kaks gruppi kella 12. 60 inimest ühes ja 15 teises. Tegime ohtralt süüa-suupiste võileivad, kahte sorti suppi, salatid, pearoad ja magustoit-kohvi. Päev oli tõsiselt raske ja väsitav. Vahepeal oli tihe nõudepesu ja ka koristus. Jaks oli ikka otsa saamas. Tuju tõstmiseks laulsime Marianniga nõusid pestes paar laulu ja läks edasi. Kui külalised olid lahkunud tuli veel ära toita Bed and breakfast külalised ja siis algas koristus. Koristasime suurt saali ja pesime veel nõusid. Kui kõik külalised olid lahkunud istusime lauda ja jõime veini, mida üks abiline oli kaasa toonud. Jätsime hüvasti abilisega, katsime hommikusöögi laua ja tuppa saime kell 23. meie ajajärgi. Kaalusime ka kotte. Mariannil tuli kuskil 16 kg ja mul 22- ilmselt pean lennujaamas midagi ümber sättima, kuna lubatud on ainult 23 kg. Homme siis ärasõidu päev, mis tuleb väga väsitav!

05.10 Viimne laupäev

Hommikul panime sujuvalt äratuskellad kinni ja magasime kuni kella poole kümneni sisse. Õnneks pahandada ei saanud aga hommikusöögi serveerimine jäi tegemata, kuid asime siiski nõud ära pesta.

Peale seda valmistas Mariliis võid, seda tehakse siin enamasti ise ja piima koorest, kuid haises väga halvasti. Seejärel hakkas lõunasöögi valmistus, kahkesale inimesele. Kõigepealt lõikus Mariliis ube, kooris ja riivis kartuleid. Vahepeal toimus ka nõudepesu ja erinevad tegevused lihaga. Samuti tuli ette valmistada erinevad salatid ning pirnikujulised snäkid. Seejärel saabusid külalised ning jätkus tavapärane söögi ettevalmistus ja koristus. Kui enamus külalisi oli lahkunud ja nõud pestus siis hakkaisme valmistuma õhtusöögiks, kuna vahepeal olid toad täis tulnud ja kokku ööbijaid kaheksa.

Õhtu otsustasime veel hakata oma kotte kokku pakkima, kuna homme tuleb inimesi kokku siia ligi 75 ja siis enam pakkimiseks aega ei ole! Hoidsime Mariliisiga natuke peast kinni ning asusime pakkima. Toppisime mis me toppisime aga asjad said vist kotti topitud, kuid kotid tunduvad siiski liiga rasked. Danilo lubas need oma mingi ime looma kaaluga ära kaaluda, eks siis paistab kas peame ostetud kraami ära sööma/jooma või saame ikka kodustele viia :)

Homme siis viimne rügamine enne koju tulekut!

04.10 Pasta ja isetehtud küpsised

Täna oli siis see päev, kui saime natuke kauem magada. Alla läksin kuskil poole 10 paiku. Tegime endale hommikust ja seejärel pesime nõud. Pele seda tõi Barbara lagedale ploomid, mida naaber talle toonud oli. Neid hakkasime siis ettevalmistama moosiks. Tuli nad siis pooleks teha ja kivi välja võtta. Selle peale läks kokku meil kahepele kuskil 3 tundi, sest ploome oli tõesti palju.
Seejärel tegime endile lõunasööki. Barbara rääkis, et tõelistel usklikel perekondadel on Sloveenias nii, et reedeti ei sööda liha. Seega avastasime meiegi, et lõunasöögiks olid ainult juurviljad, seened ja kodujuustusupp.
Pele lõunat pesime nõud ja hakkasime moosi keetma. Mina siis moosi pidevalt segades, ning kannu kallates. Barbara pani purki ja Mariann keeras korgid peale.
Siis tuli aeg hakata pastat valmistam. Kõigepealt valmis taigen, ning seejärel pasta masinasse. Tegin nii peenikesi, kui ka paksemaid nuudeleid.
Hiljem oli Barbara juba jõudnud valmistada taigna küpsiste jaoks. Seejärel lasin taina väga lärmakast masinast läbi. Küpsiseid sai teha erinevate kujudega. Isetehtud toidu peale läheb ikka tõesti kaua aega aga kokkuvõttes saab väga maitsev.

Pasta

Küpsised

Homme tavaline laupäev. Juhtus aga nii, et kümme inimest canceldas oma bronneringu nii, et homme siis mõnevõrra vähem sööki vaja valmistada!

03.10 Pirnipuud

Hommik jällegi tavapärane, kuid väheke varasem, alla läksime kell 07.30.

Kuna kogu maja läks täna klientidest tühjaks siis koristasime kaks tuba ära ja valmistasime need ette homsete saabujate jaoks, sest täna ei tule kedagi seega ei ole ka õhtusööki, sellisel kujul nagu tavaliselt. Peale tubade koristust triikisin ma veel eile triikimatta jäänud asjad.

Sõime lõunat kell 13.00 ning seejärel läksime pirne korjama. Mõtlesime et mis see siis ikka ära ei ole aga mineks oli traktoriga ja selgus et korjata on vaja pirne 7 puu alt. Kokku korjasime neid kolm tundi ja pirne saime päris palju, kuigi puu otsa jäi neid ka veel kõvasti.

Tuppa minnes, puhkasime väheke ning sõime õhtust, õhtusöök kestis kokku oma 3 tundi vist, kuna kliente ei olnud. Istusime rääkisime ning jõime veini. Tore oli. Homme on hommikupoolik vaba ja saame kauem magada.

2.10 pähklid ja triikimine

Hommik algas tagasi reaalsuses. Valmistasime hommikusöögid külalistele ja sõime ka ise. Mariann valmistas muna putru tomati, vorsti ja küüslaugujuustuga- tuli hea välja!.
Peale sööki pesime nõud, mina neid loputan nüüdsest ainult ühe käega. Seejärel andis Barbara kätte meile ülessanded. Mariann läks üles laudlinu ja käterätte triikima ja mina alla põrandaid pühkima, pesema ja wc puhastama. Kui sellega olin ühelpool siis saatis Barbara mind Kreeka pähkleid korjama. Mariann pidi aga terve päev pesu, kardinaid jm triikima. Nii see päev läksiki.
Õhtul, kui olime oma ülessannetega ühele poole saanud tegime väikese tiiru Marsiga( poniga) ning läksime õhtust sööma. Söök oli üsna tavaline. Koristasime ka külalist lauad, pesime nõud ja hakkasime blogi kirjutama.

01.10 Sloveenia ainuke saar ja Vogel`i mägi

Hommikul ärkasime ja läksime hommikust sööma, pakuti kohvi, kukleid, sinki, juustu ja jogurtit. Lahkusime 09.20, kuna oli pilves siis otsustasime kohe mäkke mitte minna, ilmateade lubas päevapeale selgemaks minna.

Tahtsime kõigepealt minna Bledi linna tutvustavale väiksele rongile, mis teeb järvele ringi peale aga kuna rong lahkus, enne mie sinna saabumist siis otsustasime minna paadile, et sõita Sloveenia ainukesele saarele. Pidime ootama kuni kokkus tuleb vähemalt 8 inimest, sest paat enne välja ei sõida, paat on selline gondli laadne.

Taustal paistavad need gondlid millega saarele saab (meie oma on pargitud eemale)

Sõit kestis umbes pool tundi ja saar oli väike, kohapeal anti ka 30 minutit vaba aega, tegime pilte ning saarele ringi peale, tagasi sõit oli samuti mõnud kuna päike oli ka välja tulnud. Tagasi jõudes suundusime tuttavasse bussijaama, et sõita Uknac`i. Sõit sinna kestis ligi 50 minutit, kuid vaated olid meeletult ilusad, sõitsime orus, läbi imepisikeste külade. Peatus oli Bohinjsko jezero kõrval, siirdusime sealt tõstuki juurde. Sõit mäkke kestis 5 minutit kuid oli ligi 80 kraadise nurga all üles. Üles jõudes vaatasime, et meil on pool tundi aega et siis uuesti alla minna, kuna meil oli vaja ka tagasi Maribori sõitma hakata. Samuti jällegi siis imelised vaated, mul tekkis suuur isu matkama minna võis siis talvel tagasi tulla, sest seal on meeletult erinevaid suusaradasid ja praegusel ajal siis matkaradasid. Alla sõites pressisime ennast tõstuki peale, sõnaotseses mõttes pressisime, kuna tõstuk oli täiesti täis aga meile öeldi et mahume peale, Mariliis sai ühe jala peale ja oli pm peale arvestatud, mina aga võtsin sees olevast postist kinni ja tõmbasin ennast jõuga sisse. Päris hirmus oli, sest inimesi oli vähemalt 60, üritasime lugeda.

Pärast selle pildi tegemist sai aku tühjaks aga selline see mägi välja nägi (Mariliis sai palju ilusaid pilte)

Alla jõudes oli meil veel bussini aega samuti pool tundi, läksime järve äärde jalutama, mina viskasin oma matkasaapad pingi alla ja hüppasin jalgupidi vette. Paraku unustasime suures pühapäeva melus ujumisriided kaasa pakkida. Pole hullu.

Pärast bussiga tagasi seiklemist külastasime suveniiri poode ja suundusime oma korterisse, et sealt oma asjad võtta. Asjad käes läksime ostsime kiiruga hiina restoranist süüa, et seda siis hiljem rongil süüa. Kiirustasime bussile et sõita Lesce`sse ning sealt istuda rongile. Rong oli aga paraku nii täis et söömisest võisime ainult unistada ja seda me ka oma 2 tundi tegime, sest meie kabiin ei läinud inimestest tühjas. Samuti ei leidnud ka tühje kabiine. Neid otsimas olles tekkis aga 2 head ideed: ühes kabiinis magas naine ja mina mõtlesin et kui hiilime vaikselt sisse siis ehk ta ei märka ega ärka, kui me seal tema juures sööme. Teine variant oli minna ühte kabiini kus üks mees juba sõi mingit burgerit, mõtlesin, et ehk lähen küsin oma toidukotiga, et ehk võime ühineda.. Jahh.. need ideed jäid ainult ideedeks, kuna Zidan Most hakkas lähenema.

Kobisime rongist maha ja samal hetkel avanesid ka toidukarbid, kuna olime päev otsa ikkagi söömata. Sõime söögid ja ootasime rongi, kuna kell oli 8 paiku siis ei mäinud me ümbrust aga teatsime et ühel pool on jõgi ja teisel pool mägi. Mariliis otsustas wc-d otsima minna ja tuli joostes tagasi et peame ees olevale rongile peale saama, sest see läheb Maribori, jooskime siis meeleheitlikult rongile kuhu meil kästi joosta, kuid pärast rongile jõudmist seisis rong veel 10 minutit ja lahkus õigel ajal, olukord oli väga segane aga õnneks saime ikka õigele rongile ning jõudsime pärast meeletult pikka sõitu Maribori, kus tuli meile vastu Matevž, kellega tegime öises Mariboris ühed latte`d ning seejärel viidi meid koju.

Homme vist jälle tööpäev

30.09 BLED

Tõusime varakult, et minna hommikusele rongile. Maribori rongijaama viis meid Danilo. Hommikust me süüa ei jõudnud, seega oli Barbara meile eelmisel õhtul kaasa pakkinud järele jäänud salatit. Sõit Bledi kestis veidi üle 3 tunni. Vahepeatus oli meil Ljubljanas, kus pidime paari minutiga rongi vahetama ja edasi sõitma. Rong peatus Lesces, kust edasi Bledi läksime jala. Ei läinud kaua aegagi kui juba Bledi silt paistis. Esmalt otsisime üles oma ööbimiskoha. Koht oli iseenesest mõnus. Majutus oli ühe vanaproua juures, kes peab kodumajutust. Tubasid oli tal kuskil 3. Meie toas oli magamistuba, köök, vannituba ja rõdu. Sättisime end sisse ja juba tõttasimegi Bledi avastama. Bledi keskusesse ja järve äärde oli majutuskohast umbes 15 jalutuskäigu tee. Esmalt läksime infopunkti, et teada saada, kuidas bussid liiguvad. Vaatasime kella ja otsustasimegi minna ühete ilusamasse loodusparki- Vintgar: http://www.vintgar.si/index.html. Et sinna jõuda, pidime sõitma esmalt bussiga spodnje gorjese ( väga armas külake). Sealt kõndisime kuskil 15-20 minutit edasi ja jõudimegi Vintgari. Vaade oli meeletu. Rada oli kuskil 2 km pikk.

 Kuna bussiliiklus pole just küladevahel väga tihe ja tahtsime veel palju näha- kiirustasime tagasi. Bussi Vintgarist tagasi ei läinud seega pidime kõndima külakesse nimega zgornje gorje. Jäime ajaga natuke hätta, kuid õnneks kõndis meiega ´ühes suunas üks sõbralik mees, kes meid nö short-cut pidi kiiresti bussijaama juhatas.

Bledi tagasi jõudes otsustasime rassida Bledi loss, mis asus mäe tipus. Kuna jalad olid juba seiklemisest valusad, oli see üsna väsitav. Üles jõudes olid müürid nii kõrged, et ei näinud midagi üle. Lossi sisse me minna ei tahtnud kuna pilet oli väga kallis. Otsutasime siiski, et tahame kõrgelt näha Sloveenia ainukest saart ja otsisime lossi tagant teed üles. Lõpuks selle ka leidime. Ronisime mööda lossi mäge üles ja avaneski ilus vaade saarele.

Hiljem alla tulles vaatasime ringi veel linnapeal ning otsisime head kohta kuhu sööma ja istuma minna. Leidime koha kus oli väljas mõnus istuda. Peakohal oli nagu radikas, mis soojendas. Mingit erilist sööki seal ei pakutud. Tellisime koogid, mis Matevž oli soovitanud. Hinnad olid päris kõrged, seega otsustaime joosta viimasel minutil poodi, et sealt võtta ühs vein, juustu ja kurki- tegime seda.

Läksime siis ära majutuspaika. Istusime rõdul tekkide sees ning rääkisime juttu.

29.09 Action

Hommiku saime eilse tõttu vabamaks. Kuigi ärkasime ikkagi suhteliselt varakult ja läksime pererahvas koos alla hommikust sööma. Muljetasime eilsest ja meile räägiti põhiline ära mida tohime ja mida ei tohi teha, kui neid ei ole. Barbara isal nimelt oli juubel ja kogu pererahvas läks juubelile, ainsana jäid veel siis saksa vanapaar, kellele pidime ka õhtusöögi valmistama. Plaanis oli siis teha eesti toitu.

Minul aga oli võimalus hommikul katsetada sloveenia kurvilisi ja mägiseid teid. Sõitsin mingi 30km, päris huvitav oli aga üle 50 kiirus ei kasvanud ning kurvides pidin kasutama teist käiku, liiga järsud kurvid ikka, vajab harjutamist veel.

Enne kui pererahvas jõudis lahkuda, hakkasime juba ettevalmistusi tegema salatiks. Tegime siis kihilise peedi-juustu salati, mida meile koolis õpetati. Kuna herned puudusid siis lisasime kartulit, lisasime siis sinna veel peale kartuli, juusti, peeti, erinevaid vorste, keedumuna, hapukurki ning majoneesi ja maitsestamatta jogusrti kastme. Kui pererahvas oli lahkunud siis otsustasime hakata ettevalmistusi tegema grillitud sealihavarrastele ploomide ja peekoniga. Mariliis otsustas lõigata selle jõhkra masinaga peekoni viile. Järksu jooksis Mariliis tagant toast välja ja ähmi täis ja näpust kinni hoides ütles et kutsusksin kiirabi, et ta lõikas näpu maha. Ma punnitasin silmi ja ei suutnud teda uskuda. Lähemal uurimisel selgus, et näpp oli siiski otsas aga 3mm sügavune ja 5mm pikkune lõige oli pöidla liigeses küll, päris jõhker. Mina siis üritasin välja mõtlema hakata mida teha. Helistasin Barbarale, kes siis saatis koju Danilo et asi üle vaadata. Otsustati, et praegu ei hakka kiirabisse minema, kuna Mariliisil puudus ka euroopa ravikindlustuskaart, mõtlesime et kui õhtul on ikka päris hull, et siis läheme. Lappisime näpu kokku ja igasugune söögi tegemine oli kadunud. Vahepeal saabus meie laupäeva õhtune võõrustaja Matevž, kes tuli vaatama millega tegelema.

Mõlesime siis et peame ikka süüa tegema hakkama, kuna sakslased tahavad süüa saada. Kuna salati asjad olid juba hakitud siis sai Mariliis need kihtidesse laduda, hea seegi. Mina hakkasin tegelema lihavarrastega. Ja õhtu saabudes leivasupiga. Vahepeal hakkisin ka kartuli, et ahjukartult teha.

Lõppkokkuvõttes olid sakslased süügiga väga rahul ja kuigi pererahval olid sünnipäevalt tulles kõhud täis siis natuke meie sööke ikka prooviti ka, toit maistes väga ka Matevž`ile.

Õhtul veel koritasime noorte sakslaste toa, kes olid hommikul lahkunud. Päev oli päris kurnav aga homme Bledi!

28.09 Väljaskäik

Laupäev algas nagu ikka, hakkasime kohe hommikul vara tööle. Tegime hommikusöögid sakslastele ning seejärel hakkasime tegema ettevalmistusi lõunaks. Lõunaks tuli 45 inimest-3 gruppi. Rabasime kuni õhtuni ning seejärel viis Danilo meid Maribori.


 Käisime poes,seejärel jalutasime natuke mööda linna ning nautisime õiseid vaateid linna jõele. Kuskil 9 piaku saime kokku  Maribori veinifestivalil tutvutud noormehega, kes oli just töö lõpetanud.  Rääkisime oma riikide erinevustest ja ootasime ta sõpru. Natuke hiljem tulid ka tema sõbrad ( Karmen, Maia ja üks noormees. Tutvu tehtud, viisid nad meid 3 erinevasse Maribori pubisse. Pubid olid meeletult rahvast täis, aga saime hakkama.  Tantsisime, rääkisime juttu ja proovisime erinevaid huvitavaid jooke. Kuna Sloveenias on lubatud 0,25 promilli, siis võis ka Matevž natuke juua.  Peale väsitavat Maribori ööelu viis ta meid tagasi koju Planicale. Koju jõudime kuskil 3 paiku ning siis ruttu magama.

27.09 vaba Mariboris

Kuna vaba päev siis saime magada nii kaua kui tahtsime, mina tegin silmad lahti korra seitsme ajal ja siis maasin edasi, ärkasin kell 09.30. Mariliis ärkas minu nahistamise peale, kuigi tal oli äratus kella kümneks. Mariliis õppis natuke ülikooli jaoks ja siis läksime alla hommikust sööma.

Barbara pakkus välja et võib meid kuskile sõidutada, et saaksime veits matkata. Kui saime asjad pakitud ja riided vahetatud ning astusime õue siis avastasime et õues sajab padukat. Otsustasime käigu pealt, et läheme sõidame siiski cable cariga ning seejärel külastame akvaariumi. 

Mõeldud tehtud, Barbara viis meid Maribori ühte otsa, kust saime sõita tõstukiga mäkke, sõit kestis kuskil 10 minutit, kuna aga oli räige udu siis ei näinud me suurt midagi aga huvitav oli ikkagi. Seal toimus ka parasjagu mingi ekstreem ratta võistlus, kuna neid uhkeid maastikurattaid ning rattureid oli päris palju. 

Vaade allpool, kus ei olnud väga udu

Liiskusime ühistranspordiga kesklinna, küsisime infopunktist teed ning läksime akvaariumisse. Seal nagu ikka oli palju erinevaid kalu ja samuti erinevaid roomajaid. Kõige ekstreemsem oli muidugi see et mingi 20cm pikkune sisalik oli välja pääsenud ja jooksis seal mööda seinu ringi, paraku ei näinud me täpselt milline ta välja nägi kuna ta põgenes kuhugi puuride vahele, aga pärast seda oli päris kõhe edasi neid madusid ja muid hirmsaid loomi vaadata.

Lõpetasime oma ringi ja suundusime EuroParki, kus Barbara pidi olema, šoppasime natuke seal ning jõime Barbaraga kohvi. Ostsime koerale kirburihma, sest ta on nende väikeste putukatega päris hädas, samuti otsisime Barbara isale 60nendaks juubeliks sünnipäeva kaardi. 

Suundusime koju ja sõime õhtust. Värvisime ka Mariliisil juuksed ära, eks paistab mis saab, sest homme pidime ju välja minema ;) ma lähen hommikul ühe naabri juurde tukka lõikama... mitte et ma just palju tukka ees kannaks aga ikkagi, vähemalt on olemas!

26.09 Maribori festival

Hommikul tõusime varakult, et valmis sättida kõik festivalile minekuks. lahkusime kodust 8 paiku ning sõitsin koos Barbaraga festivalile, Mariann jäi vanaemale appi, ning tuli paari tunni pärast järele. Festivalile jõudes panime oma asjad üles. Sättisime välja moosid, teed, koogid , võileivad ja infovoldikud. Festival ise hakkas kell 10 aga rahvast hakkas juba varem tulema. Kõige kiiremini said müüdud koogid. Inimestele maitses väga ka kõrvitsa pesto, mida osteti. Meie kõrval müüs oma tooteid ka üks veinimees, kes meile pidevalt veiniklaase ette tõi. Hiljem ostsime talt ka ühe veini koju kaasa. Oma tooteid oli sinna tulnud müüma ka teisigi. Väga palju oli sarnaseid tooteid. Sel päeval oli festivali nii öelda kulinaaria päev. Müüdi erinevaid vorste, moose, küsiseid jne. Enne lõunat jõudis kohale ka Mariann, kes unustadud vorstimaterjali kaasa tõi. Sel päeval väga palju rahvast polnudki aga müüdud sai nii mõndagi.
Festival oli iseenesest tore. Selle käigus tutvusime ka noormehega ( festivali korraldajaga), kes meile sel laupäeval lubas tutvustada Sloveenia ööelu. Niet kui laupäeval tööd tehtud, siis saame temaga linna peole minna.

Mina läksin pereisaga festivalilt ära umbes kella 5 paiku, Mariann jäi Barbarele veel festivali lõpuni appi. Koju jõudes aitasin vanaemal sakslastele õhtusööki valmistada ja nõusid pesta. Seejärel saabusid ka Mariann ja Barbara. Hiljem tegin veel kodutöid ja läksimegi magama.

25.09 Mõned moosid ja ettevalmistused

Täna hommikul otsustasime minna vaatama, kuidas mehed hommikul loomi toimetavad. Kuna üks külaline soovis väga vara lahkuda päevaks, siis tegime talle 06.45 hommikusöögi ja natuke peale seitset tuli Danilo alla ja kutsus meid õue. Läksime lauta. Meid pandi lehmadele heina ette kühveldama, see tehtud pühkisin mina põranda ning jälgisime kuidas ühte lehma lüpstakse (pm torulüpsi süsteemiga) ja vasikad lasti emade juurde otse piima jooma, vasikaid on siin väga erinevas vanuses, päris pisikesi ei ole.  See tehtud kutsus meid juba vanaise sigade juurde, need on ikka päris kurjad loomad siin. Kui meil oli söök käes siis rahunesid nad väheke maha. Seejärel söötsime ja joodsime ka jänesed ära. Ning meile öeldi et ongi kõik, sest lehmad lähevad õue lõuna ajal.

Läksime tuppa, kasisime ennast ära ja läksime alla hommikusöögi järelt koristama. Panime mõned päeva plaanid paika ja hakkasime vaikselt tegutsema. Korjasime puu alt pirne ja käisime põllul porgandeid ja peete korjamas, et peetidest siis pärast moosi keeta.

Natuke toimetasime veel niisama ringi ning siis hakkasime pakkima homseks väljasõiduks Maribori veinifestivalile. Mariliis otsis kokku moosipurgid ja teekotid, mis laadale võtame, kleepis neile sildid ja pani kasti. Mina samal ajal valmistasin 30 purki kõrvitsa seemne pestot + veel maitsmiseks väiksema kausi täie ning veel nädalavahetuseks väikse karbi. See tehtud pesime natuke nõusid ja aitasime teha peedi/õuna moosi ja kõrvitsa/virsiku moosi. Panime kõik purkidesse, mina jälle keerasin korgid peale (loodan endiselt et keerasin piisavalt hästi). Möödunud korral tehtud pirnimoose ei ole veel keegi lahti teinud. Loodame parimat.

Õhtupoole pesime veel õhtusööginõud ja katsime hommikusöögi laua. 

Homme läheb siis Mariliis hommikul Barbaraga Maribori ja mina jään varumeheks koju ja jään vanaemale siia appi, koristama ja süüa tegema. Pealelõunat peaksin ka ehk linna saama.

Ps: pilte ei ole paraku praegu väga aega lisada, kui aega saame siis lisame tagantjärgi ;)

24.09.13 Koristamine

Hommikul saime natuke kauem magada. Läksime tööle kella 9.ks, sõime, pesime nõud.
Päev läks sellepeale, et hakkasime sakslaste tube koristama ja koristasime ära ka inglaste toa. Peale koristamist sõime lõunat ja läksime poniga jalutama. Triikisime ka hulga pesu ära.
Õhtusöök, natuke kooliõpinguid ja päev oligi möödas.

23.09 Vaba päev Mariboris

Hommikul hakkasid mõlemal äratuskellad umbes kuue ajal plärisema, vaikselt vedasime ennast voodist välja ja läksime alla. Aeg läks nii ruttu et vaevu jõudsime kohvi ära juua ja võileivad kaasa teha kui juba kell hakkas lähenema 07.20nele. Nimelt pidime minema Alijashi (perepoeg) kooli pussiga Fram-i ja sealt edasi istuma liinibussile, et Maribori sõita, omal vabal päeval. Bussijuht oli väga lahke ja sõidutas meid koolist veel kilomeetri kaugusele, bussijaamale lähemale, andsin talle tänutäheks šokolaadi.

Linna jõudes oli meil eesmärgiks leida üles pood nimega Tuš, kuna vanalinn oli juba praktiliselt läbi käidud. Tuš on siin selline pood/kaubamärk nagu meil nt selver ja maxima (mitte küll Eesti omad aga siiski v õrdluseks). Tuš on siis Sloveenia firma. Läksime infopunkti ja meid juhatati suurimasse kaubakeskusesse, kuhu minemiseks kulus umbes 40 minutit. Šoppasime natuke ja jalutasime ringi.

Pärast sõitsime bussiga Fram-i ja sinna tuli meile juba Danilo ema järele ning viis meid koju. Tegelesime poniga, täna ta minuga väga rahul ei olnud ja perutas natuke, eks ta sai paar päeva puhata ka. Aga puhkasime natuke ja tegime väikese jalutuskäigu. Koju jõudes vaatasime filmi, sõime ja läksime oma tuppa. Homme saame veits magada.

22.09.2013 Töö Töö Töö

Järjekordne tööpäev. Üles hommikul kell 7. Hommikusöögi laud valmistada sakslastele ja juba tuligi hakata kahele grupile üks 35 teine 20 lõunasööki valmistama. Nagu ikka kahte sorti supp: seene ja liha, salat, praad ja magustoit. Puhata saime kogu päeva jooksul orienteeruvalt paar korda kuskil 5 min. Igal juhul ei väsi kordamast, et tegemist on ikka raske tööga. Nõudepesu ei taha vist koju jõudes nähagi. Ega midagi muud ei juhtunudki. Õhtuks olime mõlemad väsinud, istusime natuke, panime esimest korda toas teleri käima ja läksime magama.  HOMME VABAAA!!!!

21.09 Klassikaline nädalavahetus

Internett saabus meile täna alles, kõik, kes muretsesid!

Hommik jällegi tavapärane :)

Kuna nädalavahetus siis hakkas kohe kibe ettevalmistus lõunasöögiks. Peale nõude pesu hakkasin mina tegema pirni kujulisi snäkke, mis on tehtud mannapudru ja muna segust. Sellest segust sorpisin siis väiksed prni kujukesed ja varreks panin soolapulga jupi, pärast küpsetatakse veel kuumas õlis, mulle maitsevad.

Peale pirni snäkke, asusin vist praktiliselt kohe traditsioonilist kodujuustukooki tegema. Taigen oli jube ette valmistatud. Kaks erinevat katet mikserdasin ka kokku ja järjest valmistasin 5 plaaditäit seda maitsvat kooki, kuuenda tegi vanaema. Ja nagu Barbara väitis siis külalised ütlesid et see kook on täna erakordselt hea ning vanaema kartis et kui ma restorani avan siis kaovad neil kliendid. Jajah..

Mariliis toimetas samal ajal lihadega ja oli muud moodi asjalik, kuna kooke tehakse teises toas siis paraku väga kursis ei ole mis ta tegi :P

Vahepeal kui kooke valmistasin aitasin ka kohvi keeta (väidetavalt on ka see kiiduväärt) ning toitu taldrikutele serveerida.

Kokku oli meil kolm erinevat lõunasöögi gruppi ja kokku siis oli vist umbes 50 inimest.

Mülemad Mariliisiga saime täna vasaku käe veriseks (lõikasime sisse), ikka juhtub!

Õhtupoole aitasime natuke ette valmistada hommseks mingeid šnapse ja saime puhkama, oli pikk päev, samuti ka homme.

20.09.13 Välitööd ja sisesed rühkimised

Päev algas hästi. Läksime alla, valmistasime külalistele hommikusööki ja pesime nõud. Ilm oli väga kuum, ainult tuuline. Õnneks oli Barbara nõus meile andma välitöid. Esmalt istutasime peenrasse salatit ja küüslauku. Seejärel läksime puu alt pirne kokku korjama, et neid napsuks teha. Pirnid maitsesid aga väga herilastele ja neid oli tohutult, seega oli korjamine ka raskendatud. Sain ka näppu nõelata. Jooksin kohe tuppa. Õnneks on Barbaral ja Danilo emal paar nippi varuks ja valust sain lahti 15 minutiga. Edasi läksime roosipõõsaid rohima. Peale seda võtsime kastid ja korjasime erinevaid herbe, et need kuivama panna ja nendest teed valmistada.

Kuna avastasime, et ka jänesepuurid vajavad puhastamist, asusime seda tööd tegema. Hiljem tegelesime poniga, ning Mariannil õnnestus aina kauem poniseljas ratsutada.

Lõunasöök. Söögiks oli nagu ikka supp ja natuke ka eilset kana ja riisi. Pele sööki pesime nõud, sättisime veel lilli vaasidesse ja algas tõsine töö(piin). Täna siis oli oodata kuskil 40 inimest. Esmalt aitasime valmistada õhtusööki majas ööbijatele ( saksa perekonnale ja inglastele). Toit, nõudepesu, toit, nõudepesu. Seejärel juba supp, salat, pearoog, magustoit 40 inimesele. Toit, nõudepesu, koristus jne jne jne. Kella 8 hommikul- 12 öösel tööd teha ei ole normaalne, aga midagi ei ole teha. Jalgades on tagasi hirmus valu ja tuju ei ole ka just kiita kuna homme on tulemas veel hullem päev- 3 gruppi ja samuti ka pühapäeval. Kui kodus ootasin väga nädalavahetust, siis siin hakkab halb juba sellest mõttestki.

19.09 Jällegi suhtelisel kodused

Hommik algas jällegi tavapäraselt, ei hakkagi enam kirjeldama, teate küll mida see juba tähendab.

Peale hommikusi toimetusi ütles Barbara et ta läheb paariks tunniks linna. Paarist tunnist sai tegelikult pool päeva aga mis seal ikka. Enne küsisin veel, et mida me teha saame täna ja ta ütles ainut et võime väheke pesu triikida, sellega siis tegelesimegi aegamööda, võtsime päeva vabamalt.

Vahepeal tegelsime ka poniga. Poni oli päris tubli, üriitasin talle kordel jooksmist õpetada aga see vajab veel harjutamist. Aga ma vist täitsa meeldin talle, jookseb mulle aiaväravasse vastu ja hirnub tihti kui temast möödun aga see ka vb selle pärast, et ta harjunud minult leiba saama. Igatahes täna tegime kolm ringi sammu: Mariliis talutas ja mina ilma sadulatta seljas. Homme proovin teda õpetada sääre peale edasi liikuma, siis millalgi üritan koos sadulaga talle selga ronida, natuke traavi proovida, ja seljast juhtimist õpetada ning siis on eksam: panen perepoja sadulasse ja vaatan kas tema ka  hakkama saab. Seejärel pean ka pererahvale selgeks õpetama kuidas hobust käsitleda.

Õht oli ka tavapärane: aitasime valmistada õhtusööki, koritasime lauad ja pesime nõud.

Õhtul istusime veel perega ja muljetasime, kuna aga internetti ei olnud veel endiselt tagasi tulnud ja Mariliisil olid pakilised kooli asjad siis otsustati abi paluda naabritelt, et nende internetti kasutada. Seadsime siis sammud naabri poole, Barbara ütles et ma ka ikka läheks, et näen ka teiste perede kodusid. Aga vaatepilt ei olnud just vaatamist väärt: maja oli iseenesest väljast päris kena (hiljem selgus et enne ema surma jõudis ta veel põhi remondi ära teha) aga kuna tegu on ikkagi loomakasvatajatega, kuid natuke laskadega, siis ei olnud majas olevad aroomis just väga meeldivad, ka sisustust ning puhtust nappis. Õnneks sai Mariliis oma asjad tehtud ja tulime sealt tulema. Uurisime ka Barbaralt et miks selline olukord seal on, kuna peremees on umbes 27 aastane noormees. Põhjuseks keeruline minevik. Eks selliseid olukordi ja peresid ikka leidub, lihtsalt natuke kahju, kuna peremees natuke jäärapäine ja omamoodi.

Otsustasime ka Mariliisiga hakata natuke sloveenia keelt õppima. Seged on sõnad: Dobro jutro (tere hommikust), dober dan (tere päevast), Dober vecer (tere õhtust), lahko noc (head ööd), adijo (pm nagu tšau), prosim (palun), hvala (aitäh) Dober dek (head isu). Need põhilised mida oleks tore osata. Postiljon oli igatahes meelitatud ja väga rõõmus :)

18.09.13 Ljubljana

Täna otsustasime teha väljasõidu Ljubljanasse Sloveenia pealinna. Ärkasime varakult ja tegime endale võileivad kaasa. Kell 7 viis pere vanaisa meid Maribori, et sealt siis rongipeale minna ja pealinna sõita. Sõit kestis natuke üle kahe tunni ja olimegi kohal. Rongi vaatad olid imelised. Ljubljanasse jõudes võtsime kaardi välja, et orienteeruda loomaaeda. Loomaaeda mineks võttis meil aega veits üle tunni aja, kuna läksime jala ja see asub linna teises otsas. Loomaaia pilet maksis ainult 5.40, kuna oleme õpilased ja meil oli ka -10% soodusflaierid. Loomaed erineb juba Tallinna loomaaiast seepoolest, et iga päev toimuvad kindlatel kellaaegadel shoud. Meie jõudisime täpselt, et näha ära merilõvi ja farmi loomade etteaste. Loomaaed oli üsna suur ja vaadata oli palju. Veetsime seal aega umbes kella 2 ja sõitsime edasi Ljubljanski gradi, ehk lossi. Lossi pilet maksis 3 eurot, vaatasime filmi, käisime tornis ja ajaloo muuseumis. Loss asus mäe otsas. Sealt üles-alla oli võimalik sõita klaasist rongiga, mis asus väljapool. Pilet oli kuskil 1, 50euri.

Läksime linna avastama. Käisime mööda poode, laatasi. Rahvast oli linn paksult täis. Oli ka palju kuna käivad euroopa korvpalli mängud ja paljud elasid mängule suure ekraani ees kaasa, mis asus raekojaplatsil.  Lõunat käisime söömas ühes Mehhiko pärases restoranis, kus praad oli tõsiselt maitsev. Edasi jalutasime veel mööda linna, kuni kella 8. 12 läks meil rong tagasi Maribori, kuhu pereisa Danilo meile ka vastu tuli.

 

17.09 Kodused

Täna saime kauem magada, sest kõik toad olid tühjad ja keegi hommikusööki ei tahtnud. Enne äratuskella käis õues räme pauk ning mõlemad Mariliisiga ärkasime üles, pärast selgus et praktiliselt kõik ärkasid selle paugu peale üles. Õues oli räige äiksetorm ning paduvihm. Ärkasime kell 09.00 läksime alla, sõime hommikust ning pesime nõud.

Peale seda mõtlesime, et koristame kolm tuba ära, kust olid külalised lahkunud, kuna aga enne läks vool ära siis oli see päris ekstreemne kuna me ei näinud suurt midagi (mingi puu oli elektriliini peale kukkunud tormiga), aga meile anti taskulamp ja saime hakkma. Natuke enne kella 12 olid toad korras ja siis ütles Barbara et kuna volu ei ole siis nad lähevad Daniloga Maribori. Meile anti ette herbid et saaksime neid soovi korral lõigata ja pakkida. Mõtlesime et kuna päev on veel pikk ees siis loeme enne raamatut. Poole raamatu lugemise pealt tuli aga vool tagasi (internetti aga ei saabunud õhtukski) ning ma otsustasin et hakkan pesu pesema, kuivatama ja triikima, sest see on vaja enne nädalavahetust ära teha. Mariliis hakkas tegelema herbidega.

Sellega tegelesime mingi kolm tundi, vahepeal saime süüa ka nii et lõpetasime mõlemad oma tööga umbes kell 17.00. Vahepeal aga oli päike välja tulnud ja otsustasime jalutama minna. Jalutasime mööda teed ning järjekordselt avanesid meile imelised vaated. Tegime pilte. Jalutasime kuni jõudsime ühe kirikuni, seal puhkasime veidi ning otsustasime metsaradapidi edasi jalutada aga kuna rada kulges mööda tihedat ja niisket metsa siis otsustasime, korralikku teed nähes sinna pöörduda. Teele jõudes selgus aga et olime kõvasti lõiganud ning olime sattunud kodule päris ligidale. Uudistasime veel natuke ringi ning läksime koju talu juurviljapõllu kaudu, et sealgi ilusaid vaateid nautida.

Vaade kodu lähedalt

Leonardoga särkidega siis ;)

Koju jõudes otsustasime tegeleda poni Marsi`ga. Aeda minnes jooksis ta mulle teisest aia otsast vastu ja tundus väga rõõmus mind nähes. Otsustasin et proovin talle täna ilma sadulatta selga ronida, kuna üleeile olin ta seljas natuke juba kõõlunud. Jooksin temaga mõned ringid niisama ning kõõlusin natuke, Mariliis samal ajal eest hoides. Ta oli päris rahulik ning tasapisi proovides saingi talle selga, Mariliis muidugi söötis talle samal ajal leiba J. Proovisime astuda kolm sammu, ning kuna ta tegi need väga ilusti siis otsustasin tänaseks lõpetada. Homme saab asja üle järgi mõelda ning ülehomme vaatame jälle. Homme läheme ju Ljubljanasse.

Peale poni läksime sööma ja muljetasime pererahvaga.

Räägiks veel ka pererahvaga suhtlemisest: kuna Barbara on ainus kes räägib inglise keelt. Kui Barbara on ligiduses siis ta aitab tõlkida, kui vaja teistega asju ajada. Paljudel juhtudel ja kiiretel aegadel aga teda alati olemas ei ole. Üldiselt käib siis enamus käte ja jalgade abil. Sloveeni keel sarnaneb mõneti vene keelele siis saame mõnedest sõnadest ja numbritest üldiselt aru, lisame juurde ka kehakeele ning ongi olemas. Enamus asjade juurde käib ka lai naeratus ning „Ja-jaa“. Omamoodi päris naljakas ja lahe. 

16.09.13 Rannik

Hommik algas varakult, sõime ja asusimegi teele. Algas pikk sõit rannikule vahemere äärde. Sõit kestis kuskil kaks tundi ja jõudimegi esimesse peatusesse.  Külastasime maailmakuulsat koobast Postojnska Jama. Barbara ja Danilo sinna sisse ei tulnud, kuna nad on seal juba palju käinud. Pilet ainuüksi koopasse maksis 19 eurot. Turiste oli kõvasti ja ilm oli ilus . Koopasse sisenedes  pandi kõik istuma rongile rongisõit oli piki koobast kuskil 2 km. Siis tehti peatus ja edasi mindi jalgsi. Kõigepelt kõrgele üles, seejärel  koopa kõige sügavamasse punkti. Õnneks oli ka ingliskeelne giid kes rääkis palju huvitavat. Jalgsi rada oli umbes kilomeeter pikk. Koopas olid valgustused aga oli ka väga libe. Nägime ka koopas elavaid Olmse, eestikeelne nimetus ei tule hetkel kummalgi meelde. Peale jalgsirada oli võimalus külastada suveniiri poodi , seejärel tagasi rööbastele ja kaks kilomeetrit sõitu. Tõesti oli väga huvitav ja ilus. Kokku kestis koopakülastus 1,5 tundi.

Peale seda  saime Barbara ja Daniloga kokku ning sõitsime edasi mere äärde. Külastasime  seal Itaallsatele väga populaarset väikest linnakest Koperisse , kus tegime tunnise jalutuskäigu. Hiljem korjati meid jälle peale ja viidi vahemere kuurortlinna Pirani  sealt anti meile kella 7 vaba aega. Jalutasime mööda linnakest ja seejärel kõndisime kuskil 3 km mööda rannikut Portoroši. See on Sloveenia populaarseim suvituspaik  ja turismi piirkond. Tõesti oli palav. Päike lõõmas, meri, palmid. Kuna lubas vihma meie kandis siis panime paksult riidesse ja matkasaapad jalga. Pidime vahepeal plätad endale soetama ja lahti koorima .

Randa jõudes viskasime kohe riided seljast panin ujukad selga ja läksime ujuma. Vesi oli tõesti soe. Ulpisime mõnda aega meres, pikutasime kaldal ning seejärel otsustasime minna kuhugi istuma, et mõnda kokteili proovida. Leidsime mõnusa kohe otse meeter merest . Valged diivanid , päikesevarjud ja mõnus lainetus. Tellisime paar kokteili ja tundsime ilmast ja kõigest mõnu. Peesitasime seal lausa kuskil 3 tundi.

Kella 7 paiku , kui juba hämardus saime kokku Barbara ja Daniloga ning läksime ranna restorani pizzat sööma. Sattusime just sellise laua kõrvale kus olid noored eestalsed. Rääkisime juttu, jõime õlut ja sõime pizzat. Kogematta tellisin endale väga piprase pizza. See oli nii tuline, et kõrvetas suud ja huuli. Õnneks oli Mariann nõus lõpus pizzasi vahetama.

Poole 9 paiku hakkasime tagasi koju liikuma. See päev oli tõesti minuarus üks parimaid!

15.09 Tööpäev

Hommik ei alanud tavapäraselt: magasime sisse, tegelikult alla jõudsime õigel ajal aga pesema ei jõudnud (dušši alla siis) kuna panime mõlemad äratuskellad kinni (eile oli pikk päev noh). Läksime alla siis aitasime teha viimseid ettevalmistusi hommikusöögiks klientidele ja sõime ise ka hommikust.

Pm oli tänane päev nagu eilnegi: tegime võileibu aitasime valmistada toitu. Mina praadisin rasvas kõikvõimalikke asju, serveerisime salatit ja muud sööki. Menüü oli praktiliselt sama mis eile. Teha oli palju. Täna oli kaks gruppi aga nad sõid erinevatel aegadel. Põhiline oli muidugi ka nõudepesu, see töö ei lõppe siin kunagi.

Õhtupoole jäi rahulikumaks ja siis õpetasin ka natuke hobust: Mariliis aitas natuke eest hoida ja ma siis viskasin poni selga kõhuli et ta raskusega harjuks, ta on päris tubli, ehk saan ikka sadulasse.

Õhtul veel pesime põrandaid ja muid üldkasutatavaid ruume. Nädalavahetused on siin ikka päris töised. Aga homme läheme mere äärde ja koobastesse :) Start kell 8.00

14.09 Hard Work!

Täna nagu ikka ärkasime kuskil 7, enne 8 läksime alla, et aidata hommikusööki valmistada, õhtul olime juba lauad ette valmistanud. .
Nädalavahetused on siin tööderohked, kuna paljud inimesed panevad kinni koha, et süüa või pidada erinevaid üritusi.
Tänaseks broneeris koha 70. aasta juubelit pidav Horvaatia päritoluga naine. Külalisi oli kokku 51.
Valmistasime alustuseks võileivad , igaühele 2 tk. Väga palju jäi söömata ja nende peale kulus hulk aega. Peale tervitus napsu ja võileibu istuti laudadesse. Esimeseks käiguks oli supp: lihasupp ja seenesupp. Peale seda mängis pillimees ja oli salati serveerimisaeg. Siin on kombeks anda igaühele oma väike kausitäis salatit. Peale seda valmistasime ja serveerisime liha koos kapsa, porgandite ja mädaröikaga. Aega oli vähe , seega oli pingeline. Vahepeal pesime nõusid ja tükeldasime järgmiseks käiguks toiduaineid. Eelviimane käik oli praad. Valmistatud oli 3 sorti liha, kana , ahjukartulid, maitseks rohelist , pirnikujulised snäkid ja kodujuustu rull, lillkapsa paneering ja köögivilja snäkk. Ühesõnaga tegemist oli palju ja jalad annavad kõvasti tunda. Kui viimase soolase roaga ühelepoole saime, pandi koogid ahju, serveeriti kuskil 6 plaaditäit maitsvat kohuppima kooki, valmistati kohvi ja seejärel veel kaks suurt torti. Lisaks pakkusime sünnipäevalistele veel veini, shampust, morssi jt.

Peale suurt pidustust tuli hakata koristama ja nõusid pesema. Teha oli palju ja vahel tuli tunne, et otsa ei tulegi. Lõpetasime kõik toimingud kuskil 10 paiku õhtul ja serveerisime ka hommikusöögi lauad. Külalisi ööseks majutuseks tuli kaks perekonda, kes veel omakorda tellisid õhtusöögi. Siis vahepeal kogu toiminguid suutsime Marianniga ka neile toad valmis sättida.

Kui kõik oli tehtud, istusime lauataha ja võtsime Barbaraga veini ning rääkisime jutte. Telekast käis ka ala euroopa korvpallimäng, mis toimub sloveenias. Kuskil ennne 12 läksime laiali tubadesse.

Homme tuleb sama raske päev, võibolla isegi veel väsitavam , oodata on ühte saali 25 inimest ja teise 18 . Tellitud on jälle mitmekäiguline söök.
Ootan juba esmaspäeva kui saame mereäärde randa sõita!

13.09 Tõbi

Hommik hakkas tavapäraselt. Tuli vahepeal välja et hommikusöögi lauas pakutav pesto ei olegi üldse pesto vaid hoopis purustatud kõrvitsaseemened, küüslaugu, kõrvitsaõli ja oliiviõliga, oh meie maitsemeeli küll, täiesti olematud vist ;) aga ikkagi maitseb hästi. Nõudepesuga on meil välja kujunenud see et mina leotan ja vahutan ja pesen ning Mariliis loputab, kuivatab ja paneb õigetele kohtadele. 

Teadaolevalt on Mariliis meil väheke tõbine ja kuna me siin jagame  voodit ja tuba siis täna hommikul ärgates avastasin et ka mina olen väheke haige. Barbara meil siin hoiab meid nagu omi lapsi ja varustab meid looduslike rohtudega.

Peale hommikusööki eemaldasime oma toast pisikud ehk koristasime oma toa. Seejärel mina magasin 1,5h ja Mariliis majandas siin midagi.

Peale väikest puhkepausi otsustasime ka kasulikud olla. Mina võtsin ette triikimise ja Mariliis asus pakkima herbe ehk tee segu. Tegime seda oma kolm tundi. Seejärel anti meile süüa ja pärast järjekordset nõudepesu tegelesin poniga. Täna oli ta juba päris tubli ja ei teinud rodeot sadula peale. Tubli väike Marsi.

Vahepeal kutsus Barbara meid aga põllule kõrvitsaid tooma. Läksime mööda metsarada ja põllult üles. Kuni jõudsime köögivilja põllule, seal avans meile järjekordselt imeline vaade. Maribor paistis ka, linnulennult sinna 20km. Korjasime kõrvitsad ning jätkasime oma toimetustega.

Õhtul koristasime ka ühe lahkunud pere toa. Tubade koristamine on nii kujunenud et mina koristan vannitoa ja Mariliis vahetab voodipesu ning puhastab põrandad. 

Õhtu tegime veel teed ja katsime hommikusöögiks laua.

12.09 Jäneste puuride puhastus

Hommik alagas nagu ikka kell 7, valmistasime külalistele hommikusööki ja tegime pirni kooki. Seejärel sõime ka ise. Siis arvas Barbara, et võiksime tänase päeva vabamalt võtta ja Daniloga ( pereisaga) Maribori linna minna. Käisime hobuste poes ja Mariann välis ponile vajaliku sadula ja valjad välja. Seejärel viis Danilo meid vanalinna, et ise oma tometusi teha.

Käisime suures kaubanduskeskuses perele kingituseks endast tehtud raamiga pilti tegemas. Poodlesime mõnda aga ja seejärel kõndisime raekotta. Otsisime suveniiri poode, neid on Mariboris vähe ja üsna raske otsida- mõned siiski leidsime. Kohvitasime ka ilusa vaatega platvormil.

Kui Danilo oma tegemised tehtud sai siis võttis ta meid peale, et tagasi koju tuua. Seejärel hakkas Mariann ponile sadulat proovima ja teda laste sõitudeks õpetama.

 Kui see sai tehtud siis hakkasime jäneste puure koristama. Jäneseid on neil 5. Puurid olid väga räpased, kõigepealt tõime ühe korviga puhast silo ja teise korvi hakkasime jäneste mustust rookima. Jänesed panime niikaua aedikusse. Pildi tegemisel juhtus mul aga õnnetus, nimelt libastusin ja kukkusin väikesest trepist alla. Õnneks on kõik korras, ainult selg annab veidi tunda. Puhastasime jäneste puurid ja läksime tuppa.

Eile öösel saabusid majja venelased, kes täna hommikul ka lahkusid. Koristasime ära nende toa ja sättisime järgmistele valmis. Kuna Barbara oli andnud meile vaba päeva, ei lubanud ta meil rohkem tööd teha. Läksime õhtust sööma. Söögiks oli maitsev riivsaiaga kana, riis ja salat. Magustoiduks panna cotta vaarikamoosiga. Nüüd oleme oma toas ja lebotame tänasest päevast.

Ilm oli täna tõeliselt ilus ja soe. A tuli meelde kui jäneste puuri puhastasime siis koer Muri hiilis aedikus oleva jänese juurde ja hüppas kohe teda sakutama, õnneks saime õigel ajal jaole ja Mariann pani ta selleks ajaks puuri kinni.

Tänaseks siis kõik loodame, et homme tuleb samailus ilm kui täna !

11.09 Pirnipäev

Hommik algas tavapraselt: Ärkasime kell 7, läksime kööki, aitasime hommikusööki valmistada klientidele ja endile, sõime ja pesime kõik nõud.

Kuna olin nõus õpetama nende 3 aastast poni siis tegin esimesed tutvused temaga et siis mingi päev ta sadulasse õpetada.

Seejärel jõudis Barbara doonori päevalt tagasi ja tõi pirnid lagedale. Ta oli öelnud pirnide loovutajale et võtaks mingi 30kg aga talle toodi ligi 80kg!! Igaüks sai oma poti ette ja asusime tööle: Barbara lõikas pirnid pooleks, mina võtsin lusika taolise esemega südamikud välja ja Mariliis tükeldas võikesteks tükkideks. Samal ajal neid kolme suuuurde potti valades. Kui pea kogu kraam tükeldatud ja pottides keenud siis asus barbara neid saumiksriga purustama, me siis samas kõrval rääkisime, et meil eestis ei purustata vaid jäetaksegi sellised väiksed tükid ja pannakse purki, tema tegi suuri silmi :) Kui Kogu kraam oli paras ja maitsestatud suhkruga siis hakas purkidesse panek: Mariliis segas potis moosi ja valas Babarale kastrulisse, Barbara valas purkidesse ja mina siis keerasin kaaned peale (loodan et said hästi peale sest ei võtaks enda peale süüd, et 90 purki moosi hallitama läks). Just 90 purki tuligi seda imelist pirnimoosi. Meie Mariliisiga aga pirne ei taha natuke aega näha!

Pirnid purgis

Enne moosi purki panekut sõime ja pesime loomulikult ka nõud.

Homme pidime vist ka kompotti tegema :)

Ilmad on siin muidu jahedamapoolsed: pilves aga vähemalt vihma ei saja. Järgmine nädal vist pidi ilusamaks minema ehk.

Pärast läksime veel alla kerget õhtusööki sööma (kolmekäigulist ikka). Praeks oli selline eesti moodi toit: kartulipüree, verivorst, grillvorst ja hapukapsad. Ning seejärel pesime jälle kõik nõud, ka klientide omad siis!

10.09.13 MARIBOR

Täna oli meil siis võimalus külastada Maribori linna!. Hommikul sõime, jõime ja pesime nõusid. Seejärel sättisime ennast linnapoole. Linna on kuskil 30 km. Sinna viis meid Barbara, kes läks voodipesule järele. Maribori linnas käisime esmalt suures kirikus, seejärel siirdusime suurimasse parki, et ronida viinamarja kasvanduse mäe otsas olevasse kirikusse. Sinna me aga ei saanud, kuna ei leidnud õiget teed üles.

Istusime pargis ja kirjutasime infopunktist ostetud postkaarte kodustele. Peale seda kõndisime mööda vanalinna jõe äärde, et vaadata kas sealt ka mõni laev väljub. Ühe küll leidsime aga sellele peale minna ei saanud. Jalutasime siis mööda piki jõekallast ja nautisime vaateid.


Üle Maribori silla minnes läksime suurimasse kaubanduskeskusesse, et uudistada mis seal müügil on ja millised on hinnad. Paljud poed olid samad ja ka hinnad eriti odavamad ei olnud. Sõime jäätist ja uudistasime ka looma-ja toidupoes ringi.

Lõpuks vaatasime, et aeg oli juba nii pikalt edasi läinud, et otsustasime minna bussipeatusesse, et tagasi Frami sõita ja sealt koju. Frami jõudes tuli meile üks meesterahvas vastu ja tõi meid kohale.

Pakuti õhtusööki. Eelroaks nagu ikka oli supp- kõrvitsasupp ja praeks kodujuustu rulaad, jahust tehtud pirnikujulised snäkid ja ahjuliha porgandi ja värske salatiga. Peale söömist hakkas meil nõudepesu. Nõusi oli seekord ikka tõsiselt palju, kuna majas on ka külalisi. Pesime siis kuskil 2 tundi nõusid -neid aina kuhjus ja kuhjus. Tagatipuks on mul ka tõsine nohu niiet enesetunne pole ka just väga kiita.

09.09 Vihmapühad

Hommikul ärkasin vihmasabina peale (rohkem tegelikult nagu padukas). Ootasin ka äratuskella ära ning siis asusime tegutsema. Kell 8 läksime alla, Barbara juba toimetas ringi. Aitasime tal ühele Ameerika perel hommikusööki valmistada (aitasime teha munaputru, värskelt pressitud mahla ning ploomikooki). Kui ameeriklastele sai hommikusöök serveeritud istusime ka lauda ning maitsesime head ja paremat.

Pärast hommikusööki mõtlesime, et mida me teeme, eilne õhtune plaan nägi tänaseks ette jänese puuride puhastust, herbide korjamist ja veistega majandamist, kuna aga sadas siis pidime leppima tubaste tegevustega.

Kõigepealt pesime hommikused nõud ning kui ameeriklased olid lahkunud koristasime nende toa. Seejärel pesi Mariliis all korruse söögisaali ja koridori põrandad ning mina koristasin üldkastutatavad wc-d.

Tutvusime pesumasina ja kuivatiga ning panime mõned asjad psema. Tutvusime ingliskeelsete materjalidega Sloveeniast ja siis kutsuti meid lõunat sööma. Lõunat süüakse kell 15.00. Siin on kombeks süüa korralikult lõunat ja õhtusöök on kergem. Lõunasöögiks oli meil siis eilne seene supp koos lisanditega. Lisandiks oli siis supile kohalik rahvuskäkk (me tegelikult ei tea mis käkid need olid, mulle meenutasid klimpe, Mariliisile pudru). Peale lõunasööki läksin mina üles pesu pesema ja triikima ja Mariliis hakkas juba kuivanud herbe hakkima, et need siis pakikestesse panna ja klientidele müüa. Sellega tegelesime mingi 3 tundi kuni kell oli juba 18.00 läbi.

Triikimas (see tolmuimeja moodi asi seal nurgas on ka triikimismasina küljes, peen värk)

Tee materjali valmistamas

Peale seda saime kõvasti kiita ja anti natuke süüa ka. Veini pakuti ka, kohalikku veini, Mariborist, jube hea oli, mina võtsin poolkuiva valge ja Mariliis poolmagusa ja samuti valge. Istusime ja jutustasime. Barbara arvas et järgmine esmaspäeval saame mere äärde minna. Teadupärast on siin väga väike mereriba ja teises Sloveenia otsas. Pidime ka koobastesse minema, kuna need seal lähedal. Pesime ning korrastasime köögi, tegime teed ning kobisime üles. Homme kell 07.00 äratus, hommikusöök ja siis vaba päev Mariboris!!

Vihma sadas õhtuni, kuid nüüd saame metsa seenele minna, sest enne oli siin põud.

(üritan pilte ka homme juurde lisada tänastest tegevustest)

08.09.2013

Hommikuäratus oli kuskil kella 8 paiku kohaliku aja järgi. Pesime ja läksime alla hommikusööki sööma. Söögiks pakuti müslit keefiri ja moosiga , samuti sai teha võileiba vorsti ja pestoga.

Peale hommikusööki anti meile vaba aega kuskil kella üheni. Läksime siis ümbrusega tutvuma. Maja ees on istumiskohad, mida ümbritsevad viinamarja väedid, natuke eemal on väikesed aedikud kus asetsevad loomad. Esimeses aedikus on üks väikene häbelik põrsas. tema kõrval poni ja lammas ning ees on paar jänesepuuri.

Aiast väljudes läksime lehmi otsima, mööda piki rada  avanes meile lõpuks imeline vaade:

Otsustasime mööda põlde edasi jalutada, kuid igalpool tuli ette meile kas mets, aed või lehmad. Läksime siis tuldud teedpidi tagasi , et jalutada mööda suuremat teed. Tee viis üles-alla , kõrvalteed aga hoovidesse. Jalutasime  edasi-tagasi umbes 9km. Maja juures on ka suur lehmalaut, kuhu otsustasime sisse kiigata.

Ööbimiskota tagasijõudes aitasime nõusid pesta ja lõpuks saime ka ise sööma. Lõnasöök oli korralik. Sõime maitsvat seenesuppi, millele järgnes praad. Kuna nädalavahetuseti käib turismitalus palju rahvast lõunatamas ja aega veetmas, siis oli tegemist palju. Inimesed istusid, sõid-jõid ja jutustasid kuni õhtuni. Vahepealsel ajal koristasime Marianniga ka kolme tuba ja tegime need uute külaliste jaoks korda.
Hiljem tuli mariannile mõte minna koeraga jalutama. Kuna koer oli aga päev otsa pidanud külaliste töttu aedikus istuma, pani ta suure hooga minema-Mariann teda pikalt taga ajades.


Õhtul pesime veel viimaseid nõusid ja puhkasime.

07.09 Kohale jõudmine

Nii asi ei hakanud juba hommikul hästi: pannkoogid kõrbesid põhja ja veekeetja läks läbi! OK see selleks, tegelikult ma sain hommikul ka Barbaralt meili kus kirjutas et peame ööbimise eest maksma umbes 1050€!! Heli (välissuhete koordinaator) aga ütles lepingut sõlmides, et majutuse peale läheb umbes 500€ ja et 600€ eest saame seal ringi uudistada. Kohale jõudes aga Barbara rääkis meile et see oli nii mõeldud et me maksame talle 1050€ ja siis sõidame koos ringi ja nemad näitavad meile Sloveeniat. Tegelikult ei oleks üldse probleemi olnud sellega kui me oleks seda kohe teadnud, et peame rohkem raha ise säästma, et siin niisama ka kulutada. Aga Barbara oli väga mõistlik ja uue nädalal räägime asjad uuesti läbi, vast saame ikka kaubale.

Aga jätkame sealt kus veekeetja katki läks: kodust seiklesin pool teed emaga ja teine pool teed õega bussijaama, sealt läks mu buss Tallinna ning edasi leenujaama. Lennujaamas sain kokku Mariliisiga kellega koos edasi läksime. Pagas kaalus meil mõlemal natuke alla 11kg (kerged tüdrukud) Tallinna lennujaamas ei olnud midagi erilist: hea, mugav, lihtne. Ootasime natuke ja saimegi juba lennule Helsingisse (12.00 saime pardale). Lennuk oli imepisike:

Sellel pildil on Mariliis juba rõõmsam aga lennujaamas raha asjadest kuuldes oli ta selline:

Helsingisse ikka jube lühike sõit, siis kui kustusid turvavöö tuled siis 5 minutit hiljem hakkas see uuesti põlema sest siis alustasime juba maandumist...

Helsingis viitsime ka natuke aega ning liikusime edasi Ljubljana lennule 16.15 hakkas pardale minek. Seiklesime natuke ja leidsime ka õige värava üles (palju suurem lennujaam kui Tallinna oma). Lennuk oli ka palju suurem (head pilti kahjuks ei saanud). Lennukis istusime Business Class-is ning hinnas oli ka light meal (väike pasta, salat, kukkel ning omal soovil jook, peale sööki pakuti ka kohvi/teed). Lennust sain mitu pilti (istusime akna all mõlemad)

Kodust sõitsin ka üle 17.10 :)

kõrgus 2700m, kiirus 533km/h, temperatuur 2C. Soome laht

kõrgus 10972m, kiirus 863km/h, temperatuur -51C. Slovakkia

Justkui nagu ehmunud et olengi kohal Ljublanas

Ljubljanas oli maandudes 30C. Lennujaamas otsisime oma pagasi üles ning seiklesime edasi transfeer bussiga rongijaama, kus saime varasemale rongile. 

Rongijaamas

Meie rong

Kuna siin talus on vähe levi siis ei saanud me aga Barbarat kätte, et teatada varasemast saabumisest, kuid leidsime lõpuks nende talu tavatelefoni numbri ning saime nad kätte. Jõudsime tallu 23.30. Perekond rivistati üles: Barbara mees, nende poeg (10a) ning mehe vanemad, neil on ka 3a tütar aga tema on tööka nädalavahetuse tõttu Barbara vanemate juures. Kohe pandi supitaldrik ette ning söödeti kõhud korralikult täis. Supp on siin jah väheke teistsugune kui Eestis harjunud saama: kui supp on nuudli supp siis ongi supis ainult nuudlid ja mingisugune puljongivedelik, aga see-eest väga maitsev. Kuna neil oli ka töökas päev siis peale sööki läksime laiali. Tuba on väike ja armas: üks suur voodi, öökapid ja kummut, loomulikult on ka WC/vannituba.

Tänaseks aitab, lisan hiljem midagi kui meenub!

Ettevalmistused

Lennuki väljumiseni on jäänud praktiliselt nädal aega. Üritame siis MariLiisiga teha ettevalmistusi minekuks. Võtsime ühendust turismitalu perenaise Barbaraga ning uurisime täpsemate võimaluste kohta sinna pääsemiseks, Maribori tuleb keegi meile vastu. Panin aga paberile kõikide transportide kellaajad, et ikka kindlalt kohale jõuaksime:

07.09 Lennuk AY 2110 Tallinn – Helsinki 12.25 – 13.10

07.09 Lennuk AY 723 Helsinki – Ljubljana 16.50 – 18.30

07.09 Buss Ljubljana lennujaam – Ljubljana rongijaam (platform No13 & No12)

07.09 Rong LP2002 Ljubljana – Maribor 20.50 – 23.23

07.10 Rong LP 2801 Maribor – Zidani Most 12.19 – 13.47

07.10 Rong LP2264 Zidani Most – Ljubljana 14.07 – 15.09

07.10 Buss Ljubljana Rongijaam – Ljubljana lennijaam 16.10 – 16.55

07.10 Lennuk AY 724 Ljubljana – Helsinki 19.30 – 23.05

07.10 Lennuk AY 2117 Helsinki – Tallinn 23.45 – 00.20

Lisaks üritasin leida vaba aja veetmise võimalusi, see on ikka päris keeruline. Leidsin aga ühe huvitava kümmne päevase veini festivali http://www.slovenia.info/en/prireditve-festivali/Old-Vine-festival-(20-09-2013-29-09-2013).htm?prireditve_festivali=53860&lng=2 kuhu tahaks minna, seal näeb kindlasti palju kohalikku kultuuri.

Leidsin ka erinevaid matkaradasid sealkandis, kuid internetis ei ole väga palju kaarte üleval. Seega mõtlesin, et uurin kohalikust infopunktist, ehk on neil seal kaarte.

Aga küll me oma vabad päevad ära suudame sisustada. Pere lubas ka meile ümbruskonda tutvustada.