07.10 Pisarad ja pikk päev

Hommik algas toa koristusega, mis võttis aega umbes üks tund. Läksime alla ning sõime koos perega hommikust, meeleolu oli kurb. Üritasime Mariliisiga ennast vaos hoida, kuid see ei õnnestunud väga hästi. Jõudsime natuke muljetada ning oligi aeg lahkumiseks. Enne äraminekut kinkisime perele veel endast ja pere koeraga tehtud pildi, selle tulemusena "kammis" muidugi kõigil ära. Kogusime ennast, kallistasime vanematega ning hakkasime Barbara ja Daniloga Maribori poole sõitma, jällegi pisarad silmas. Olime mõlemad Mariliisiga väga üllatunud et see lahkumine nii raske oli, varem ei ole meil kummalgi nii raske kuskilt lahkuda olnud....

Rongijaamas pandi meid rongile ja hakkaski sõit pealina poole.. Ljubljamas sõime kõhud veel täis ja sõitsime lennujaama. Kotte kaalule pannes selgus et minu kott kaalus 19kg ja Mariliisil 23.05kg. Mariliis andis kingituseks antud moosi minu kotti ja kotid olidki kaalus. Kaalusime igaks juhuks käsipagasid ka ära: minu oma oli 8kg ja Mariliisil 11kg. Muidugi mina jätsin ühe kastitäie asju ka Planicale, siis on põhkjust tagasi minna :)

Edasi siis on lend Helsingisse. Lennukile istudes asus lennuk liikuma mööda rada nagu ikka, jäi siis joonele seisma aga kiirendama ei hakanud, ootas natuke ja siis sõitis parklasse, tuli teade et lennuki väljumine hilineb. Meile see aga väga ei sobinud sest meil oli niigi kahe lennu vahe 45 minutit ja Helsingi lennujaam on jõhkralt suur. Väljusime siis 30 minutit hiljem. Teatasime lennukis, et me peame kohe ümber istuma Helsingis ning meile öeldi et enne saabumist saame lennuki ette otsa minna ja siis kohe lennukist maha minna, meile toodi ka salvrätikul kirjake, kuhu väravasse saabume ja kuhu minema peame. Helsingis siis jooksime meeleheitliku kiirusega oma väravasse ning bussiga sõidutati meid järjekordselt väiksele lennukile. Lend Tallinna, saabumine 00.20. Mulle tuli õde vastu ja Mariliisile elukaaslane.

Ning sellega meie praktika lõppeski!

06.10 Eelviimane päev

Hommikul läksime alla kella 8. Tegime 7. inimesele hommikusöögid, seejärl sõime ka ise kiirelt. Mõtlesime, et viimane täispikk päev siin ja tuleb karm. Kaks gruppi kella 12. 60 inimest ühes ja 15 teises. Tegime ohtralt süüa-suupiste võileivad, kahte sorti suppi, salatid, pearoad ja magustoit-kohvi. Päev oli tõsiselt raske ja väsitav. Vahepeal oli tihe nõudepesu ja ka koristus. Jaks oli ikka otsa saamas. Tuju tõstmiseks laulsime Marianniga nõusid pestes paar laulu ja läks edasi. Kui külalised olid lahkunud tuli veel ära toita Bed and breakfast külalised ja siis algas koristus. Koristasime suurt saali ja pesime veel nõusid. Kui kõik külalised olid lahkunud istusime lauda ja jõime veini, mida üks abiline oli kaasa toonud. Jätsime hüvasti abilisega, katsime hommikusöögi laua ja tuppa saime kell 23. meie ajajärgi. Kaalusime ka kotte. Mariannil tuli kuskil 16 kg ja mul 22- ilmselt pean lennujaamas midagi ümber sättima, kuna lubatud on ainult 23 kg. Homme siis ärasõidu päev, mis tuleb väga väsitav!

05.10 Viimne laupäev

Hommikul panime sujuvalt äratuskellad kinni ja magasime kuni kella poole kümneni sisse. Õnneks pahandada ei saanud aga hommikusöögi serveerimine jäi tegemata, kuid asime siiski nõud ära pesta.

Peale seda valmistas Mariliis võid, seda tehakse siin enamasti ise ja piima koorest, kuid haises väga halvasti. Seejärel hakkas lõunasöögi valmistus, kahkesale inimesele. Kõigepealt lõikus Mariliis ube, kooris ja riivis kartuleid. Vahepeal toimus ka nõudepesu ja erinevad tegevused lihaga. Samuti tuli ette valmistada erinevad salatid ning pirnikujulised snäkid. Seejärel saabusid külalised ning jätkus tavapärane söögi ettevalmistus ja koristus. Kui enamus külalisi oli lahkunud ja nõud pestus siis hakkaisme valmistuma õhtusöögiks, kuna vahepeal olid toad täis tulnud ja kokku ööbijaid kaheksa.

Õhtu otsustasime veel hakata oma kotte kokku pakkima, kuna homme tuleb inimesi kokku siia ligi 75 ja siis enam pakkimiseks aega ei ole! Hoidsime Mariliisiga natuke peast kinni ning asusime pakkima. Toppisime mis me toppisime aga asjad said vist kotti topitud, kuid kotid tunduvad siiski liiga rasked. Danilo lubas need oma mingi ime looma kaaluga ära kaaluda, eks siis paistab kas peame ostetud kraami ära sööma/jooma või saame ikka kodustele viia :)

Homme siis viimne rügamine enne koju tulekut!

04.10 Pasta ja isetehtud küpsised

Täna oli siis see päev, kui saime natuke kauem magada. Alla läksin kuskil poole 10 paiku. Tegime endale hommikust ja seejärel pesime nõud. Pele seda tõi Barbara lagedale ploomid, mida naaber talle toonud oli. Neid hakkasime siis ettevalmistama moosiks. Tuli nad siis pooleks teha ja kivi välja võtta. Selle peale läks kokku meil kahepele kuskil 3 tundi, sest ploome oli tõesti palju.
Seejärel tegime endile lõunasööki. Barbara rääkis, et tõelistel usklikel perekondadel on Sloveenias nii, et reedeti ei sööda liha. Seega avastasime meiegi, et lõunasöögiks olid ainult juurviljad, seened ja kodujuustusupp.
Pele lõunat pesime nõud ja hakkasime moosi keetma. Mina siis moosi pidevalt segades, ning kannu kallates. Barbara pani purki ja Mariann keeras korgid peale.
Siis tuli aeg hakata pastat valmistam. Kõigepealt valmis taigen, ning seejärel pasta masinasse. Tegin nii peenikesi, kui ka paksemaid nuudeleid.
Hiljem oli Barbara juba jõudnud valmistada taigna küpsiste jaoks. Seejärel lasin taina väga lärmakast masinast läbi. Küpsiseid sai teha erinevate kujudega. Isetehtud toidu peale läheb ikka tõesti kaua aega aga kokkuvõttes saab väga maitsev.

Pasta

Küpsised

Homme tavaline laupäev. Juhtus aga nii, et kümme inimest canceldas oma bronneringu nii, et homme siis mõnevõrra vähem sööki vaja valmistada!

03.10 Pirnipuud

Hommik jällegi tavapärane, kuid väheke varasem, alla läksime kell 07.30.

Kuna kogu maja läks täna klientidest tühjaks siis koristasime kaks tuba ära ja valmistasime need ette homsete saabujate jaoks, sest täna ei tule kedagi seega ei ole ka õhtusööki, sellisel kujul nagu tavaliselt. Peale tubade koristust triikisin ma veel eile triikimatta jäänud asjad.

Sõime lõunat kell 13.00 ning seejärel läksime pirne korjama. Mõtlesime et mis see siis ikka ära ei ole aga mineks oli traktoriga ja selgus et korjata on vaja pirne 7 puu alt. Kokku korjasime neid kolm tundi ja pirne saime päris palju, kuigi puu otsa jäi neid ka veel kõvasti.

Tuppa minnes, puhkasime väheke ning sõime õhtust, õhtusöök kestis kokku oma 3 tundi vist, kuna kliente ei olnud. Istusime rääkisime ning jõime veini. Tore oli. Homme on hommikupoolik vaba ja saame kauem magada.

2.10 pähklid ja triikimine

Hommik algas tagasi reaalsuses. Valmistasime hommikusöögid külalistele ja sõime ka ise. Mariann valmistas muna putru tomati, vorsti ja küüslaugujuustuga- tuli hea välja!.
Peale sööki pesime nõud, mina neid loputan nüüdsest ainult ühe käega. Seejärel andis Barbara kätte meile ülessanded. Mariann läks üles laudlinu ja käterätte triikima ja mina alla põrandaid pühkima, pesema ja wc puhastama. Kui sellega olin ühelpool siis saatis Barbara mind Kreeka pähkleid korjama. Mariann pidi aga terve päev pesu, kardinaid jm triikima. Nii see päev läksiki.
Õhtul, kui olime oma ülessannetega ühele poole saanud tegime väikese tiiru Marsiga( poniga) ning läksime õhtust sööma. Söök oli üsna tavaline. Koristasime ka külalist lauad, pesime nõud ja hakkasime blogi kirjutama.

01.10 Sloveenia ainuke saar ja Vogel`i mägi

Hommikul ärkasime ja läksime hommikust sööma, pakuti kohvi, kukleid, sinki, juustu ja jogurtit. Lahkusime 09.20, kuna oli pilves siis otsustasime kohe mäkke mitte minna, ilmateade lubas päevapeale selgemaks minna.

Tahtsime kõigepealt minna Bledi linna tutvustavale väiksele rongile, mis teeb järvele ringi peale aga kuna rong lahkus, enne mie sinna saabumist siis otsustasime minna paadile, et sõita Sloveenia ainukesele saarele. Pidime ootama kuni kokkus tuleb vähemalt 8 inimest, sest paat enne välja ei sõida, paat on selline gondli laadne.

Taustal paistavad need gondlid millega saarele saab (meie oma on pargitud eemale)

Sõit kestis umbes pool tundi ja saar oli väike, kohapeal anti ka 30 minutit vaba aega, tegime pilte ning saarele ringi peale, tagasi sõit oli samuti mõnud kuna päike oli ka välja tulnud. Tagasi jõudes suundusime tuttavasse bussijaama, et sõita Uknac`i. Sõit sinna kestis ligi 50 minutit, kuid vaated olid meeletult ilusad, sõitsime orus, läbi imepisikeste külade. Peatus oli Bohinjsko jezero kõrval, siirdusime sealt tõstuki juurde. Sõit mäkke kestis 5 minutit kuid oli ligi 80 kraadise nurga all üles. Üles jõudes vaatasime, et meil on pool tundi aega et siis uuesti alla minna, kuna meil oli vaja ka tagasi Maribori sõitma hakata. Samuti jällegi siis imelised vaated, mul tekkis suuur isu matkama minna võis siis talvel tagasi tulla, sest seal on meeletult erinevaid suusaradasid ja praegusel ajal siis matkaradasid. Alla sõites pressisime ennast tõstuki peale, sõnaotseses mõttes pressisime, kuna tõstuk oli täiesti täis aga meile öeldi et mahume peale, Mariliis sai ühe jala peale ja oli pm peale arvestatud, mina aga võtsin sees olevast postist kinni ja tõmbasin ennast jõuga sisse. Päris hirmus oli, sest inimesi oli vähemalt 60, üritasime lugeda.

Pärast selle pildi tegemist sai aku tühjaks aga selline see mägi välja nägi (Mariliis sai palju ilusaid pilte)

Alla jõudes oli meil veel bussini aega samuti pool tundi, läksime järve äärde jalutama, mina viskasin oma matkasaapad pingi alla ja hüppasin jalgupidi vette. Paraku unustasime suures pühapäeva melus ujumisriided kaasa pakkida. Pole hullu.

Pärast bussiga tagasi seiklemist külastasime suveniiri poode ja suundusime oma korterisse, et sealt oma asjad võtta. Asjad käes läksime ostsime kiiruga hiina restoranist süüa, et seda siis hiljem rongil süüa. Kiirustasime bussile et sõita Lesce`sse ning sealt istuda rongile. Rong oli aga paraku nii täis et söömisest võisime ainult unistada ja seda me ka oma 2 tundi tegime, sest meie kabiin ei läinud inimestest tühjas. Samuti ei leidnud ka tühje kabiine. Neid otsimas olles tekkis aga 2 head ideed: ühes kabiinis magas naine ja mina mõtlesin et kui hiilime vaikselt sisse siis ehk ta ei märka ega ärka, kui me seal tema juures sööme. Teine variant oli minna ühte kabiini kus üks mees juba sõi mingit burgerit, mõtlesin, et ehk lähen küsin oma toidukotiga, et ehk võime ühineda.. Jahh.. need ideed jäid ainult ideedeks, kuna Zidan Most hakkas lähenema.

Kobisime rongist maha ja samal hetkel avanesid ka toidukarbid, kuna olime päev otsa ikkagi söömata. Sõime söögid ja ootasime rongi, kuna kell oli 8 paiku siis ei mäinud me ümbrust aga teatsime et ühel pool on jõgi ja teisel pool mägi. Mariliis otsustas wc-d otsima minna ja tuli joostes tagasi et peame ees olevale rongile peale saama, sest see läheb Maribori, jooskime siis meeleheitlikult rongile kuhu meil kästi joosta, kuid pärast rongile jõudmist seisis rong veel 10 minutit ja lahkus õigel ajal, olukord oli väga segane aga õnneks saime ikka õigele rongile ning jõudsime pärast meeletult pikka sõitu Maribori, kus tuli meile vastu Matevž, kellega tegime öises Mariboris ühed latte`d ning seejärel viidi meid koju.

Homme vist jälle tööpäev

30.09 BLED

Tõusime varakult, et minna hommikusele rongile. Maribori rongijaama viis meid Danilo. Hommikust me süüa ei jõudnud, seega oli Barbara meile eelmisel õhtul kaasa pakkinud järele jäänud salatit. Sõit Bledi kestis veidi üle 3 tunni. Vahepeatus oli meil Ljubljanas, kus pidime paari minutiga rongi vahetama ja edasi sõitma. Rong peatus Lesces, kust edasi Bledi läksime jala. Ei läinud kaua aegagi kui juba Bledi silt paistis. Esmalt otsisime üles oma ööbimiskoha. Koht oli iseenesest mõnus. Majutus oli ühe vanaproua juures, kes peab kodumajutust. Tubasid oli tal kuskil 3. Meie toas oli magamistuba, köök, vannituba ja rõdu. Sättisime end sisse ja juba tõttasimegi Bledi avastama. Bledi keskusesse ja järve äärde oli majutuskohast umbes 15 jalutuskäigu tee. Esmalt läksime infopunkti, et teada saada, kuidas bussid liiguvad. Vaatasime kella ja otsustasimegi minna ühete ilusamasse loodusparki- Vintgar: http://www.vintgar.si/index.html. Et sinna jõuda, pidime sõitma esmalt bussiga spodnje gorjese ( väga armas külake). Sealt kõndisime kuskil 15-20 minutit edasi ja jõudimegi Vintgari. Vaade oli meeletu. Rada oli kuskil 2 km pikk.

 Kuna bussiliiklus pole just küladevahel väga tihe ja tahtsime veel palju näha- kiirustasime tagasi. Bussi Vintgarist tagasi ei läinud seega pidime kõndima külakesse nimega zgornje gorje. Jäime ajaga natuke hätta, kuid õnneks kõndis meiega ´ühes suunas üks sõbralik mees, kes meid nö short-cut pidi kiiresti bussijaama juhatas.

Bledi tagasi jõudes otsustasime rassida Bledi loss, mis asus mäe tipus. Kuna jalad olid juba seiklemisest valusad, oli see üsna väsitav. Üles jõudes olid müürid nii kõrged, et ei näinud midagi üle. Lossi sisse me minna ei tahtnud kuna pilet oli väga kallis. Otsutasime siiski, et tahame kõrgelt näha Sloveenia ainukest saart ja otsisime lossi tagant teed üles. Lõpuks selle ka leidime. Ronisime mööda lossi mäge üles ja avaneski ilus vaade saarele.

Hiljem alla tulles vaatasime ringi veel linnapeal ning otsisime head kohta kuhu sööma ja istuma minna. Leidime koha kus oli väljas mõnus istuda. Peakohal oli nagu radikas, mis soojendas. Mingit erilist sööki seal ei pakutud. Tellisime koogid, mis Matevž oli soovitanud. Hinnad olid päris kõrged, seega otsustaime joosta viimasel minutil poodi, et sealt võtta ühs vein, juustu ja kurki- tegime seda.

Läksime siis ära majutuspaika. Istusime rõdul tekkide sees ning rääkisime juttu.

29.09 Action

Hommiku saime eilse tõttu vabamaks. Kuigi ärkasime ikkagi suhteliselt varakult ja läksime pererahvas koos alla hommikust sööma. Muljetasime eilsest ja meile räägiti põhiline ära mida tohime ja mida ei tohi teha, kui neid ei ole. Barbara isal nimelt oli juubel ja kogu pererahvas läks juubelile, ainsana jäid veel siis saksa vanapaar, kellele pidime ka õhtusöögi valmistama. Plaanis oli siis teha eesti toitu.

Minul aga oli võimalus hommikul katsetada sloveenia kurvilisi ja mägiseid teid. Sõitsin mingi 30km, päris huvitav oli aga üle 50 kiirus ei kasvanud ning kurvides pidin kasutama teist käiku, liiga järsud kurvid ikka, vajab harjutamist veel.

Enne kui pererahvas jõudis lahkuda, hakkasime juba ettevalmistusi tegema salatiks. Tegime siis kihilise peedi-juustu salati, mida meile koolis õpetati. Kuna herned puudusid siis lisasime kartulit, lisasime siis sinna veel peale kartuli, juusti, peeti, erinevaid vorste, keedumuna, hapukurki ning majoneesi ja maitsestamatta jogusrti kastme. Kui pererahvas oli lahkunud siis otsustasime hakata ettevalmistusi tegema grillitud sealihavarrastele ploomide ja peekoniga. Mariliis otsustas lõigata selle jõhkra masinaga peekoni viile. Järksu jooksis Mariliis tagant toast välja ja ähmi täis ja näpust kinni hoides ütles et kutsusksin kiirabi, et ta lõikas näpu maha. Ma punnitasin silmi ja ei suutnud teda uskuda. Lähemal uurimisel selgus, et näpp oli siiski otsas aga 3mm sügavune ja 5mm pikkune lõige oli pöidla liigeses küll, päris jõhker. Mina siis üritasin välja mõtlema hakata mida teha. Helistasin Barbarale, kes siis saatis koju Danilo et asi üle vaadata. Otsustati, et praegu ei hakka kiirabisse minema, kuna Mariliisil puudus ka euroopa ravikindlustuskaart, mõtlesime et kui õhtul on ikka päris hull, et siis läheme. Lappisime näpu kokku ja igasugune söögi tegemine oli kadunud. Vahepeal saabus meie laupäeva õhtune võõrustaja Matevž, kes tuli vaatama millega tegelema.

Mõlesime siis et peame ikka süüa tegema hakkama, kuna sakslased tahavad süüa saada. Kuna salati asjad olid juba hakitud siis sai Mariliis need kihtidesse laduda, hea seegi. Mina hakkasin tegelema lihavarrastega. Ja õhtu saabudes leivasupiga. Vahepeal hakkisin ka kartuli, et ahjukartult teha.

Lõppkokkuvõttes olid sakslased süügiga väga rahul ja kuigi pererahval olid sünnipäevalt tulles kõhud täis siis natuke meie sööke ikka prooviti ka, toit maistes väga ka Matevž`ile.

Õhtul veel koritasime noorte sakslaste toa, kes olid hommikul lahkunud. Päev oli päris kurnav aga homme Bledi!

28.09 Väljaskäik

Laupäev algas nagu ikka, hakkasime kohe hommikul vara tööle. Tegime hommikusöögid sakslastele ning seejärel hakkasime tegema ettevalmistusi lõunaks. Lõunaks tuli 45 inimest-3 gruppi. Rabasime kuni õhtuni ning seejärel viis Danilo meid Maribori.


 Käisime poes,seejärel jalutasime natuke mööda linna ning nautisime õiseid vaateid linna jõele. Kuskil 9 piaku saime kokku  Maribori veinifestivalil tutvutud noormehega, kes oli just töö lõpetanud.  Rääkisime oma riikide erinevustest ja ootasime ta sõpru. Natuke hiljem tulid ka tema sõbrad ( Karmen, Maia ja üks noormees. Tutvu tehtud, viisid nad meid 3 erinevasse Maribori pubisse. Pubid olid meeletult rahvast täis, aga saime hakkama.  Tantsisime, rääkisime juttu ja proovisime erinevaid huvitavaid jooke. Kuna Sloveenias on lubatud 0,25 promilli, siis võis ka Matevž natuke juua.  Peale väsitavat Maribori ööelu viis ta meid tagasi koju Planicale. Koju jõudime kuskil 3 paiku ning siis ruttu magama.