30.09 BLED

Tõusime varakult, et minna hommikusele rongile. Maribori rongijaama viis meid Danilo. Hommikust me süüa ei jõudnud, seega oli Barbara meile eelmisel õhtul kaasa pakkinud järele jäänud salatit. Sõit Bledi kestis veidi üle 3 tunni. Vahepeatus oli meil Ljubljanas, kus pidime paari minutiga rongi vahetama ja edasi sõitma. Rong peatus Lesces, kust edasi Bledi läksime jala. Ei läinud kaua aegagi kui juba Bledi silt paistis. Esmalt otsisime üles oma ööbimiskoha. Koht oli iseenesest mõnus. Majutus oli ühe vanaproua juures, kes peab kodumajutust. Tubasid oli tal kuskil 3. Meie toas oli magamistuba, köök, vannituba ja rõdu. Sättisime end sisse ja juba tõttasimegi Bledi avastama. Bledi keskusesse ja järve äärde oli majutuskohast umbes 15 jalutuskäigu tee. Esmalt läksime infopunkti, et teada saada, kuidas bussid liiguvad. Vaatasime kella ja otsustasimegi minna ühete ilusamasse loodusparki- Vintgar: http://www.vintgar.si/index.html. Et sinna jõuda, pidime sõitma esmalt bussiga spodnje gorjese ( väga armas külake). Sealt kõndisime kuskil 15-20 minutit edasi ja jõudimegi Vintgari. Vaade oli meeletu. Rada oli kuskil 2 km pikk.

 Kuna bussiliiklus pole just küladevahel väga tihe ja tahtsime veel palju näha- kiirustasime tagasi. Bussi Vintgarist tagasi ei läinud seega pidime kõndima külakesse nimega zgornje gorje. Jäime ajaga natuke hätta, kuid õnneks kõndis meiega ´ühes suunas üks sõbralik mees, kes meid nö short-cut pidi kiiresti bussijaama juhatas.

Bledi tagasi jõudes otsustasime rassida Bledi loss, mis asus mäe tipus. Kuna jalad olid juba seiklemisest valusad, oli see üsna väsitav. Üles jõudes olid müürid nii kõrged, et ei näinud midagi üle. Lossi sisse me minna ei tahtnud kuna pilet oli väga kallis. Otsutasime siiski, et tahame kõrgelt näha Sloveenia ainukest saart ja otsisime lossi tagant teed üles. Lõpuks selle ka leidime. Ronisime mööda lossi mäge üles ja avaneski ilus vaade saarele.

Hiljem alla tulles vaatasime ringi veel linnapeal ning otsisime head kohta kuhu sööma ja istuma minna. Leidime koha kus oli väljas mõnus istuda. Peakohal oli nagu radikas, mis soojendas. Mingit erilist sööki seal ei pakutud. Tellisime koogid, mis Matevž oli soovitanud. Hinnad olid päris kõrged, seega otsustaime joosta viimasel minutil poodi, et sealt võtta ühs vein, juustu ja kurki- tegime seda.

Läksime siis ära majutuspaika. Istusime rõdul tekkide sees ning rääkisime juttu.