29.09 Action

Hommiku saime eilse tõttu vabamaks. Kuigi ärkasime ikkagi suhteliselt varakult ja läksime pererahvas koos alla hommikust sööma. Muljetasime eilsest ja meile räägiti põhiline ära mida tohime ja mida ei tohi teha, kui neid ei ole. Barbara isal nimelt oli juubel ja kogu pererahvas läks juubelile, ainsana jäid veel siis saksa vanapaar, kellele pidime ka õhtusöögi valmistama. Plaanis oli siis teha eesti toitu.

Minul aga oli võimalus hommikul katsetada sloveenia kurvilisi ja mägiseid teid. Sõitsin mingi 30km, päris huvitav oli aga üle 50 kiirus ei kasvanud ning kurvides pidin kasutama teist käiku, liiga järsud kurvid ikka, vajab harjutamist veel.

Enne kui pererahvas jõudis lahkuda, hakkasime juba ettevalmistusi tegema salatiks. Tegime siis kihilise peedi-juustu salati, mida meile koolis õpetati. Kuna herned puudusid siis lisasime kartulit, lisasime siis sinna veel peale kartuli, juusti, peeti, erinevaid vorste, keedumuna, hapukurki ning majoneesi ja maitsestamatta jogusrti kastme. Kui pererahvas oli lahkunud siis otsustasime hakata ettevalmistusi tegema grillitud sealihavarrastele ploomide ja peekoniga. Mariliis otsustas lõigata selle jõhkra masinaga peekoni viile. Järksu jooksis Mariliis tagant toast välja ja ähmi täis ja näpust kinni hoides ütles et kutsusksin kiirabi, et ta lõikas näpu maha. Ma punnitasin silmi ja ei suutnud teda uskuda. Lähemal uurimisel selgus, et näpp oli siiski otsas aga 3mm sügavune ja 5mm pikkune lõige oli pöidla liigeses küll, päris jõhker. Mina siis üritasin välja mõtlema hakata mida teha. Helistasin Barbarale, kes siis saatis koju Danilo et asi üle vaadata. Otsustati, et praegu ei hakka kiirabisse minema, kuna Mariliisil puudus ka euroopa ravikindlustuskaart, mõtlesime et kui õhtul on ikka päris hull, et siis läheme. Lappisime näpu kokku ja igasugune söögi tegemine oli kadunud. Vahepeal saabus meie laupäeva õhtune võõrustaja Matevž, kes tuli vaatama millega tegelema.

Mõlesime siis et peame ikka süüa tegema hakkama, kuna sakslased tahavad süüa saada. Kuna salati asjad olid juba hakitud siis sai Mariliis need kihtidesse laduda, hea seegi. Mina hakkasin tegelema lihavarrastega. Ja õhtu saabudes leivasupiga. Vahepeal hakkisin ka kartuli, et ahjukartult teha.

Lõppkokkuvõttes olid sakslased süügiga väga rahul ja kuigi pererahval olid sünnipäevalt tulles kõhud täis siis natuke meie sööke ikka prooviti ka, toit maistes väga ka Matevž`ile.

Õhtul veel koritasime noorte sakslaste toa, kes olid hommikul lahkunud. Päev oli päris kurnav aga homme Bledi!