01.10 Sloveenia ainuke saar ja Vogel`i mägi

Hommikul ärkasime ja läksime hommikust sööma, pakuti kohvi, kukleid, sinki, juustu ja jogurtit. Lahkusime 09.20, kuna oli pilves siis otsustasime kohe mäkke mitte minna, ilmateade lubas päevapeale selgemaks minna.

Tahtsime kõigepealt minna Bledi linna tutvustavale väiksele rongile, mis teeb järvele ringi peale aga kuna rong lahkus, enne mie sinna saabumist siis otsustasime minna paadile, et sõita Sloveenia ainukesele saarele. Pidime ootama kuni kokkus tuleb vähemalt 8 inimest, sest paat enne välja ei sõida, paat on selline gondli laadne.

Taustal paistavad need gondlid millega saarele saab (meie oma on pargitud eemale)

Sõit kestis umbes pool tundi ja saar oli väike, kohapeal anti ka 30 minutit vaba aega, tegime pilte ning saarele ringi peale, tagasi sõit oli samuti mõnud kuna päike oli ka välja tulnud. Tagasi jõudes suundusime tuttavasse bussijaama, et sõita Uknac`i. Sõit sinna kestis ligi 50 minutit, kuid vaated olid meeletult ilusad, sõitsime orus, läbi imepisikeste külade. Peatus oli Bohinjsko jezero kõrval, siirdusime sealt tõstuki juurde. Sõit mäkke kestis 5 minutit kuid oli ligi 80 kraadise nurga all üles. Üles jõudes vaatasime, et meil on pool tundi aega et siis uuesti alla minna, kuna meil oli vaja ka tagasi Maribori sõitma hakata. Samuti jällegi siis imelised vaated, mul tekkis suuur isu matkama minna võis siis talvel tagasi tulla, sest seal on meeletult erinevaid suusaradasid ja praegusel ajal siis matkaradasid. Alla sõites pressisime ennast tõstuki peale, sõnaotseses mõttes pressisime, kuna tõstuk oli täiesti täis aga meile öeldi et mahume peale, Mariliis sai ühe jala peale ja oli pm peale arvestatud, mina aga võtsin sees olevast postist kinni ja tõmbasin ennast jõuga sisse. Päris hirmus oli, sest inimesi oli vähemalt 60, üritasime lugeda.

Pärast selle pildi tegemist sai aku tühjaks aga selline see mägi välja nägi (Mariliis sai palju ilusaid pilte)

Alla jõudes oli meil veel bussini aega samuti pool tundi, läksime järve äärde jalutama, mina viskasin oma matkasaapad pingi alla ja hüppasin jalgupidi vette. Paraku unustasime suures pühapäeva melus ujumisriided kaasa pakkida. Pole hullu.

Pärast bussiga tagasi seiklemist külastasime suveniiri poode ja suundusime oma korterisse, et sealt oma asjad võtta. Asjad käes läksime ostsime kiiruga hiina restoranist süüa, et seda siis hiljem rongil süüa. Kiirustasime bussile et sõita Lesce`sse ning sealt istuda rongile. Rong oli aga paraku nii täis et söömisest võisime ainult unistada ja seda me ka oma 2 tundi tegime, sest meie kabiin ei läinud inimestest tühjas. Samuti ei leidnud ka tühje kabiine. Neid otsimas olles tekkis aga 2 head ideed: ühes kabiinis magas naine ja mina mõtlesin et kui hiilime vaikselt sisse siis ehk ta ei märka ega ärka, kui me seal tema juures sööme. Teine variant oli minna ühte kabiini kus üks mees juba sõi mingit burgerit, mõtlesin, et ehk lähen küsin oma toidukotiga, et ehk võime ühineda.. Jahh.. need ideed jäid ainult ideedeks, kuna Zidan Most hakkas lähenema.

Kobisime rongist maha ja samal hetkel avanesid ka toidukarbid, kuna olime päev otsa ikkagi söömata. Sõime söögid ja ootasime rongi, kuna kell oli 8 paiku siis ei mäinud me ümbrust aga teatsime et ühel pool on jõgi ja teisel pool mägi. Mariliis otsustas wc-d otsima minna ja tuli joostes tagasi et peame ees olevale rongile peale saama, sest see läheb Maribori, jooskime siis meeleheitlikult rongile kuhu meil kästi joosta, kuid pärast rongile jõudmist seisis rong veel 10 minutit ja lahkus õigel ajal, olukord oli väga segane aga õnneks saime ikka õigele rongile ning jõudsime pärast meeletult pikka sõitu Maribori, kus tuli meile vastu Matevž, kellega tegime öises Mariboris ühed latte`d ning seejärel viidi meid koju.

Homme vist jälle tööpäev