16.09.13 Rannik

Hommik algas varakult, sõime ja asusimegi teele. Algas pikk sõit rannikule vahemere äärde. Sõit kestis kuskil kaks tundi ja jõudimegi esimesse peatusesse.  Külastasime maailmakuulsat koobast Postojnska Jama. Barbara ja Danilo sinna sisse ei tulnud, kuna nad on seal juba palju käinud. Pilet ainuüksi koopasse maksis 19 eurot. Turiste oli kõvasti ja ilm oli ilus . Koopasse sisenedes  pandi kõik istuma rongile rongisõit oli piki koobast kuskil 2 km. Siis tehti peatus ja edasi mindi jalgsi. Kõigepelt kõrgele üles, seejärel  koopa kõige sügavamasse punkti. Õnneks oli ka ingliskeelne giid kes rääkis palju huvitavat. Jalgsi rada oli umbes kilomeeter pikk. Koopas olid valgustused aga oli ka väga libe. Nägime ka koopas elavaid Olmse, eestikeelne nimetus ei tule hetkel kummalgi meelde. Peale jalgsirada oli võimalus külastada suveniiri poodi , seejärel tagasi rööbastele ja kaks kilomeetrit sõitu. Tõesti oli väga huvitav ja ilus. Kokku kestis koopakülastus 1,5 tundi.

Peale seda  saime Barbara ja Daniloga kokku ning sõitsime edasi mere äärde. Külastasime  seal Itaallsatele väga populaarset väikest linnakest Koperisse , kus tegime tunnise jalutuskäigu. Hiljem korjati meid jälle peale ja viidi vahemere kuurortlinna Pirani  sealt anti meile kella 7 vaba aega. Jalutasime mööda linnakest ja seejärel kõndisime kuskil 3 km mööda rannikut Portoroši. See on Sloveenia populaarseim suvituspaik  ja turismi piirkond. Tõesti oli palav. Päike lõõmas, meri, palmid. Kuna lubas vihma meie kandis siis panime paksult riidesse ja matkasaapad jalga. Pidime vahepeal plätad endale soetama ja lahti koorima .

Randa jõudes viskasime kohe riided seljast panin ujukad selga ja läksime ujuma. Vesi oli tõesti soe. Ulpisime mõnda aega meres, pikutasime kaldal ning seejärel otsustasime minna kuhugi istuma, et mõnda kokteili proovida. Leidsime mõnusa kohe otse meeter merest . Valged diivanid , päikesevarjud ja mõnus lainetus. Tellisime paar kokteili ja tundsime ilmast ja kõigest mõnu. Peesitasime seal lausa kuskil 3 tundi.

Kella 7 paiku , kui juba hämardus saime kokku Barbara ja Daniloga ning läksime ranna restorani pizzat sööma. Sattusime just sellise laua kõrvale kus olid noored eestalsed. Rääkisime juttu, jõime õlut ja sõime pizzat. Kogematta tellisin endale väga piprase pizza. See oli nii tuline, et kõrvetas suud ja huuli. Õnneks oli Mariann nõus lõpus pizzasi vahetama.

Poole 9 paiku hakkasime tagasi koju liikuma. See päev oli tõesti minuarus üks parimaid!