17.09 Kodused

Täna saime kauem magada, sest kõik toad olid tühjad ja keegi hommikusööki ei tahtnud. Enne äratuskella käis õues räme pauk ning mõlemad Mariliisiga ärkasime üles, pärast selgus et praktiliselt kõik ärkasid selle paugu peale üles. Õues oli räige äiksetorm ning paduvihm. Ärkasime kell 09.00 läksime alla, sõime hommikust ning pesime nõud.

Peale seda mõtlesime, et koristame kolm tuba ära, kust olid külalised lahkunud, kuna aga enne läks vool ära siis oli see päris ekstreemne kuna me ei näinud suurt midagi (mingi puu oli elektriliini peale kukkunud tormiga), aga meile anti taskulamp ja saime hakkma. Natuke enne kella 12 olid toad korras ja siis ütles Barbara et kuna volu ei ole siis nad lähevad Daniloga Maribori. Meile anti ette herbid et saaksime neid soovi korral lõigata ja pakkida. Mõtlesime et kuna päev on veel pikk ees siis loeme enne raamatut. Poole raamatu lugemise pealt tuli aga vool tagasi (internetti aga ei saabunud õhtukski) ning ma otsustasin et hakkan pesu pesema, kuivatama ja triikima, sest see on vaja enne nädalavahetust ära teha. Mariliis hakkas tegelema herbidega.

Sellega tegelesime mingi kolm tundi, vahepeal saime süüa ka nii et lõpetasime mõlemad oma tööga umbes kell 17.00. Vahepeal aga oli päike välja tulnud ja otsustasime jalutama minna. Jalutasime mööda teed ning järjekordselt avanesid meile imelised vaated. Tegime pilte. Jalutasime kuni jõudsime ühe kirikuni, seal puhkasime veidi ning otsustasime metsaradapidi edasi jalutada aga kuna rada kulges mööda tihedat ja niisket metsa siis otsustasime, korralikku teed nähes sinna pöörduda. Teele jõudes selgus aga et olime kõvasti lõiganud ning olime sattunud kodule päris ligidale. Uudistasime veel natuke ringi ning läksime koju talu juurviljapõllu kaudu, et sealgi ilusaid vaateid nautida.

Vaade kodu lähedalt

Leonardoga särkidega siis ;)

Koju jõudes otsustasime tegeleda poni Marsi`ga. Aeda minnes jooksis ta mulle teisest aia otsast vastu ja tundus väga rõõmus mind nähes. Otsustasin et proovin talle täna ilma sadulatta selga ronida, kuna üleeile olin ta seljas natuke juba kõõlunud. Jooksin temaga mõned ringid niisama ning kõõlusin natuke, Mariliis samal ajal eest hoides. Ta oli päris rahulik ning tasapisi proovides saingi talle selga, Mariliis muidugi söötis talle samal ajal leiba J. Proovisime astuda kolm sammu, ning kuna ta tegi need väga ilusti siis otsustasin tänaseks lõpetada. Homme saab asja üle järgi mõelda ning ülehomme vaatame jälle. Homme läheme ju Ljubljanasse.

Peale poni läksime sööma ja muljetasime pererahvaga.

Räägiks veel ka pererahvaga suhtlemisest: kuna Barbara on ainus kes räägib inglise keelt. Kui Barbara on ligiduses siis ta aitab tõlkida, kui vaja teistega asju ajada. Paljudel juhtudel ja kiiretel aegadel aga teda alati olemas ei ole. Üldiselt käib siis enamus käte ja jalgade abil. Sloveeni keel sarnaneb mõneti vene keelele siis saame mõnedest sõnadest ja numbritest üldiselt aru, lisame juurde ka kehakeele ning ongi olemas. Enamus asjade juurde käib ka lai naeratus ning „Ja-jaa“. Omamoodi päris naljakas ja lahe.